Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Seekord räägin ma Teile loo oma lemmiklillest.
Minu esimesel visiitkaardil oli ajakirja Eesti Looduse rukkilill ja seejärel kasutasin enda tutvustamiseks maailma kõige ilusamat lille – külmamailast.
See salapäraselt mööda maad roomav lilleke ajab end siin ja seal vapralt päikese poole püsti ja naeratab päikesele vastu oma taevasiniste neljatiste õitega. Just taevasiniste. Õievärv, mida ta endas kannab, on nii lummav, et meelitab ennast vaatama. Ja kuigi teda ka „meestetruuduseks“ nimetatakse, siis mitte tema kauniduse pärast, vaid seepärast, et tema õied ruttu ja kergesti maha langevad. Aga noppida seda pisikest lille ei soovitata. Kui seda teha, siis pidi tõusma kole äike.
Ometi meeldib mulle seda lille paitada, tema lehed ja varred on pehmed kui kiisupoeg, kogu taim ongi suur visaduse ja armsuse eeskuju. Mina jätan igatahes külmamailase kasvamise koha murus niitmata.
Siiski on vanarahvas külmamailast ka endale koju toonud. Selleks, et teha temast rohtu maast tulnud tõbede korral. Ummuksis keedetud taimedega pesti kevadiste allergiate ajal sügelevaid kohti.
Ja kevadiste niiskeilma põllutööde ajal kallale tulnud jooksva vastu joodi suur tassitäis veidi viha mailaseteed ja poeti seitsme teki alla. Haigusi, mida mailane ravib, on nii palju, et selle kohta on kirja pandud järgnev lugu:
“Ennevanasti andnud metsaneitsi ühele naisele, kes vaevelnud suurtes valudes, „mitte-kunagi-häda“ ehk külmamailase õie ja kohe kadunud häda. Naine oli aidanud nüüd selle lillega ka teisi hädalisi ja teeninud sellega kenasti. Ta mees rõõmustanud, aga hakanud muretsema, et metsaneitsi võib ka kellelegi teisele taolise võime anda. Otsinud metsaneitsi ülesse ja löönud ta maha. Aga mehe naine aimas halba ja jõudis surija juurde just siis, kui see kisendas: „Oh mitte-kunagi-häda ära õitse enam kunagi, nüüdsest oled sa alati-häda!“ Naine palus pisarsilmi, et metsaneitsi laseks taime külgokstel õitseda. Seda lubas metsaneitsi ja suri. Sest ajast ei kanna külmamailase peatelg enam kunagi õisi.”
