Eelmisel nädalal jalutasin oma maakodus tiigi ääres ja äkki nägin, kuidas maarjaheina kõrte ja jürilillede vahel pärlendas midagi. Kogu tiigikallas oli täis pisikesi kristalle. Ja suurem oli mu üllatus, kui nägin, et sinna polnud haldjarahvas maha pillanud oma säravaid pärle, vaid tiigiäär oli täis väikesi säravaid haldjatiibu.

Siis tärkas minus loodusteadlane ja silmitsesin neid tiibu lähemalt – kiilitiivad! Ja neid oli palju. Siis tuli muidugi ka meelde, et olin märganud enne siin pikalt askeldamas linavästrikku, kes hoolega praegu kõike söödavat poegadele pessa tassib. Ja et rohkem vorstikesi nokavahele ära mahuks, siis on linavästrikel kombeks kiilidel ja liblikatel tiivad enne maha rapsida.

Kui seda haldjatiivauputust pikemalt vaatasin, siis lendas kohale ka tiivakandjate paar.

Ülikooliaegsete õpingute ajast mäletan, et seda vahvat südamekujuliselt kokkuhaakinud kiilipaari nimetatakse liidrikeks, nende isase kerelülid on kaunilt helesinise-mustakirjud, emased rohekamat tooni. Liidrikke on Eestis kuus liiki, kiilikesed ise on parasjagu tikutopsi suurused, aga õrnfiligraansed, nelja ühetaolise läbipaistva tiivaga.

Aga miks neid liidrikeks nimetatakse?

Helistasin oma entomoloogia õppejõule Mati Martinile, kes Eestis parim kiilitundja ja kirjutanud ka “Eesti kiilide määraja”. Vastus tuli väikese naeru saatel: “Eks vanarahvas nimetas neid liidrikeks sellepärast, et nad avalikult liiderdavad. Nad lendavad paaris pikka aega, kogu selle aja kui paaritutakse.”

Ükski teine kiilirühm nii avalikult oma asju ei aja, isane laseb emasest lahti alles siis, kui munad vette taimedele poetatud. Isased on liidrikel ülikontrollivad, emasele enne seemnepakikest ei anta, kui eelmise viljastaja, kes ehk linavästriku poolt nahka pandud, seeme emasest konksuga välja roogitud. Alles siis saab õnn olla täiuslik. Aga seda täiuslikku õnne kontrollitakse tugevalt emasest kinni hoides kuni lõpuni. Ilusas südamekujulises haardes.

Kummalisel kombel ei ole teada, kuidas kiilid meie rahvalt omakeelsed nimed said.

Sõna “kiil” on olnud kasutusel tegelikult hoopis parmude kohta. Aga nimed tondihobu, liidrik ja vesineitsik tunduvad olevat vanemat päritolu, kui 1930ndatel pandud kiilide süstemaatilised nimed.

Kas keegi teab, kuidas kiilid oma nime said?