Kirjutas ja Kuku raadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader, Urmas Tartes
Jääpurikad ( www.loodusemees.ee )
Kui teised proovivad ikka ilma ette ennustada, siis vähemalt detsembris püüan mina aastale tagasi vaadata. Aastat varjutasid kõige pisemate olendite tihedam vaatlus, viirused kippusid inimesi tubadesse sulgema, kuid senisest enam käidi ka matkaradadel ja arendati potipõllundust. Vaatasin oma märkmetest järgi, mis pani looduses minu südame sel aastal valjemalt põksuma:
Leethiir sööb naati
Jaanuar algas lumetult, meri oli Pärnus hülgehall ja jääkübemeta. Kuu keskpaiga talilinnuloenduseks olid külmumata ka väikesed tiigid ja neil prääksusid rõõmsalt sinikaelad. Taliharjapäeval võtsin üles eelmise suve porgandisaagi, maa oli lumeta ja külmumata. Jaanuari lõpus leidsin lepiku alt verevad karikseened ja kikitavad naadilehed, lepad tolmlesid.
Musträstas ja lumikelluke
Veebruarikuu alguses pudises korraks lund ja teegi jääkaane tiikidele, aga kümnendal kikitasidd peenrast juba valgeotsalised lumikellukesepiigid. Vastlapäeval sai teha mudamaadlust ja poriliugu. Sõbrapäeval võis peenralt tuua veel lehtkapsast. Vabariigi aastapäeval õitsesid sinililled ja lumivalged nirgid tantsisid rohelisel murul. 26. veebruaril sadas maha 12 sentimeetrit lund, mis püsis mõned päevad ja jäi ka talve pikimaks lumeajaks.
Paiselehenupud. Ihama luht
1. märtsil algas jälle kevad, 4. märtsil tulid künnivaresed, sest vihmaussid olid väljas. Inimesed jäävad koroonakinni ja põgenesid maakodusse seemeneid mulda külvama. Emakeelepäevaks on karulauk maast väljas, 19. märtsil puhkevad paiselehed. Taevas on sinine ja lennukid ei lenda. 20. märtsil jookseb kasemahl. Märtsi lõpus on nii soe, et välja tulevad lepatriinud, vees askeldavad puruvanad, õitsevad kopsurohud ja varsakabjad, laulab metsvint.
Järvselja ürgmets
Aprilli algus tuleb väikse tormiga. Väga varajane kevad saabub täies hoos. Lilleistutushooaeg algab kuu aega varem. 10. aprillil õitsevad ülased ja paju ning puude pungad on puhkevad. 11. aprillil on linnas juba esimene võilill. Õuesõppe päeval, 14. aprillil sajab veidi lund, aga see jääb ka viimaseks. 19. aprillil õitsevad nurmenukud, jüripäeval kirsid. Rohukonnadel kudu ja kärnkonnad armatsevad. Kägu ja käosulane tulevad koos aprilli viimasel päeval.
Kuuene Elise ja kuuesajane Tamme-Lauri
Mai esimestel päevadel on kased hiirekõrvul. Emadepäevaks on roheline vallutanud kogu looduse, puugid on rohus, inimesed söövad kahe suupoolega põdrakanepit. Emad saavad võilillepärjad pähe ja jänesekapsed hambusse. 18. mail on aiaveeres tõeline lõhnakombo – piibeleht ja toomigas korraga. Ei tea kust on ilmunud kõikjale tühermaadele valgeõieline salukõdrik. Üraskid murravad metsatöösturite mõistuse. Aialilled õitsevad peenral nädal varem. 28. mail õitseb sirel, aga öökülm näpistab esimesed maasikaõied.
Linavästrik
Teisel juunil õitseb valge ristik ja herned vajavad juba keppe. Kolmandal on härjasilma õis juba armastuseprooviks valmis. Dekaadi lõpuks tümitab äikest ja kallab oavarrest. Ilm teeb sooja ja saab ujuma minna. Sipelgad ehitavad karjamaale kõrgeid pesi, tõotab vihmast suve. Jõhvikad õitsevad nädal hiljem, alles 12. juunil, lodjapuu täisõites 13. juunil, 16. juunil esimene aedmaasikas, maasikasaak läheb lõpuks vihmanahka, või oli see - ukrainatööjõud jääb ka saabumata? Jaanilaupäeval ei saja, aga kerkivad kasepuravikud. Juuni lõpul hakkab sadama.
Pruunkireslased paarituvad murakal
Juuli esimestel päevadel algab kukeseene hooaeg, aga suveseeni on tavalisest veidi vähem. 2. juuliks on murakanupud punased, nädal hiljem on korjajad rabad puhtaks teinud. Kuu keskpaigas on taevas helkivaid ööpilvi täis. Marju on raske korjata vihmahoogude vahelt. Vihma sajab Eestis paiguti, mõnelpool maa tuhkkuiv, teisal lirtsub.
Meririst
August toob jälle vihma ja põuda, Kaali järv kuivab lombikeseks, meri läheb ära ja toob randa tohutul hulgal millimallikaid. Suplusvesi on terve suvi külmapoolne.
Luuderohi ei ole Saaremaal viimastel aastatel enam lumepiirini maha külmunud. Meesaak jääb vihmase juuli tõttu kesiseks. Õunu on palju, aga kõikpuha õunakoi-puru. Pihlakaid ei ole.
Soomustindik
Septembris saab korraga korjata veel pohli ja jõhvikaid. Tindikuid pole veel kunagi nii palju olnud. Paljud lilled lähevad teist korda õitsema.
Maatäht
Oktoobris tuleb taas Venemaalt punast metsapõlemissudu. Puud lähevad kollaseks alles kolletamispäevaks. Palju on maatähti. Kesalilled ei lõpeta kesal õitsemist ja oder annab teise saagi.
Kesalilled
Novembri alguses tuleb esimene korralik hall, aga see ei külmeta veel õitsejaid. Päevalill alustab õitsemist veel 13. novembril. Esimesel advendil saab veel kukeseeni korjata.
Jäätunud lained ojal
Detsembris tuleb klaas-sile jää laugastele ja järvedele, rahvas tormab sellele liuglema, natuke pudistab ka lund, aga roosid pole lõpetanud õitsemist. Linnuelu on siiski talvine ja karud püsivad talveunes.
Küsisin ka oma loodusteadlastest sõpradelt, mis ilmestas nende arvates meie loodust, mis oli tavapärast ja mis oli erilist.
Botaanik Tiina Elvisto ütleb: “ Eriliselt palju õitsvaid orhideesid, ka haruldusi, nagu lehitu pisikäpp, lõhnav käoraamat, kõdu-koralljuur, jumalakäpp!
Ilmselt oli eelmine talv neile soodne. Ilu kui palju kahe haigestumislaine vahel!“
Putukateadlane Urmas Tartes võtab liblikaelu kokku järgmiselt: „Tõenäoliselt sündis sellel aastal hiliseim päevaliblikate kohtamise rekord. Nende, kes ei talvitu valmikuna ega ole rändliblikad. Peegeltäpikut pildistasin veel 10. oktoobtil, aga FBs märgiti veel kohtamist 8. novembril.”
Looduskalendri tegija Gennadi Skromnov: „Lõhelised said jälle hästi kudeda, jõgedes ei olnud vett palju, aga piisavalt, merel püsis sein ees.“
Peipsi Toidu eestvedaja Tauno Laasik: „Peipsi järv oli ülimadal, polnud eelmisest talvest seda lund ja jääd ja vihma, mis oleks järve täitnud. Kalasupp selles järves hästi rammus ja kõik kvoodid püüti kohe täis. Kala oli palju. Puljongit vähe :) Maitsev aasta oli.
Jõgevamaal aastaid loodust jälginud Vello Keppart kõneleb: „Päris talve ei olnud! Sügisele järgnes sügis ja teisele sügisele järgnes kevad. Kõige soojem nn talv külmalinnas Jõgeval alates aastast 1922.”
Kaja Kübar Pärnumaalt räägib: “Kevad oli kuiv, ülejäänud aasta märg. Taevas oli lennukite triibuvaba, Nigula matkaraja triip aga pidevalt inimesi täis.”
Loodusfotograaf Arne Ader räägib: “Üraskiaasta. Just sel talvel muutus üraskikuivaks viiendik mu kodukuusikust. 30 tuhande üraski kinni püüdmine feromooniga, elu esimesed üraskifotod ja tarekese jagu üraskimustrilist palki jäävad meenutama tänavust aastat.”
Looduskaitsja Enn Vilbaste kirjutab: “Hundijälg oli pidevalt maas, huntidel oli hea aasta. Musttihase ränne lõi rõngastusjaamas rekordeid. ”
Ravimtaimeteadlane Ain Raal kirjeldab: „Metsad tühjenesid puudest veelgi enam, kuid hakkasid taastäituma metsanotsudega. Aga kevadised ravimtaimed olid kuidagi väsinud moega.“
