Hiirteaeg

Enviado por Looduskalender el Jue, 14/10/2021 - 12:12
Autorid

Fotod Arne Ader

Cuerpo

Milliseks kujuneb tänavune hiireaasta näitab sügis sest ilmade külmenedes sätivad pisinärilised endid hoonetesse ja tegevusjäljed suvemajades on juba nähtavad.

Eesti viieteistkümnest elutsevast hiireliigist on koduhiired (nende elutsemine jääb rohkem inimasustusega piirkondadesse) ja kaelushiired need peamised, kes inimestele meelehärmi valmistavad.

Teised hiireliigid jäävad talvisel ajal oma peamistesse elupaikadesse metsa ja põldudele ning vaid mõned üksikud neist võivad vahel hoonetesse eksida.

Koduhiir

Koduhiir ( www.loodusemees.ee )

 

Koduhiir ehk majahiir       Mus musculus

 

Suvitasid koduhiired väljapool „kodu“ ehk inimelamuid, aga nende läheduses - aedades, parkides, põldudel...

Toituti taimede seemnetest, teraviljast püüti putukaid ja otsiti nende vastseid. Kuni oktoobrikuuni  kasutasid närilised nii pesitsemiseks, kui eluasemeteks lihtsaid suveurge. Elutseti „klannidena“: üks vana isane, paar emast ja noorloomad, kes kõik kaitsesid oma territooriumi võõraste sissetungijate eest.

Koduhiire kasukas on „hiirehall“, mis selja poolt veidi tumedam. Keha pikkust seitse, kaheksa sentimeetrit, saba pikkus kuni kolmveerand kehapikkusest.

Uriin iseloomuliku tugeva nn „hiire lõhnaga“ ehk tunda on uriini ja muskusnäärmete lehka, rikkudes ning närides kõike, millele lähedale pääseb.

 

Kaelushiir lehesajus

Kaelushiir lehesajus

 

Kaelushiir        Apodemus flavicollis

 

Kaelushiire kasukavärv on seljapoolelt kollakaspruun. Iseloomulik on kollakas manisk või laik kurgu all, mis torkab valgel kõhualusel silma. Kui kehapikkus jääb neil kümne sentimeetri ringi, siis saba võib olla sama pikk. Kaelushiired koduhiirele sarnast tugevat hiirehaisu nemad ei erita.

Kaelushiirte elupaigaks on suvisel ajal laialehised metsad, pargid või põõsastikud. Tihedas metsas nad ei elutse. Urusüsteemid ehitatakse pikad, keerulised ja veel mitme väljapääsuga.

Vastu talve tungitakse lautadesse, tallidesse, suvilatesse, aga inimasulate äärealadel ka elamutesse. Mesitarusid rüüstavad samuti peamiselt kaelushiired, kes lisaks mee ja mesilaste hävitamisele häirivad mesilaspere talverahu ning pole haruldane, et selline pere kevadeks hukkub.

Kaelushiired liiguvad maapinnal pikkade hüpetega, ronitakse nii puudel, kui põõsastel vahel isegi mitme meetri kõrgusel. Enamalt jaolt öised tegutsejad ei pruugi meie vaatevälja sattudagi vaid harva võime neid märgata hämaruses tegutsemas.

Looduses soetatakse endile isegi mitu kilo kaaluvaid talvevarusid: kaelushiired toituvad taimede seemnetest, pähklitest, tõrudest… Nad on võimelised murdma konni, sisalikke, linnupoegi, aga ka väiksemaid liigikaaslasi.

Hoonetesse sattunud kaelushiired püüavad ka seal oma „saaki“ ladustada. Kaerahelbeid, kruupe ja mida kõike veel võime leida nii nagis rippuva jope taskust, kummikust, sängist, padja alt…

Erinevad hiireliigid tavaliselt kooselu ei talu. Suurem ja tugevam kaelushiir tõrjub koduhiire vahel isegi hoonest välja.

Eelneva jutuga me hiirt ei tõrju, aga vähemasti teame, kes meie valdustes pahandusi teevad, kui ülesseatud hiirelõksust mõne ohvri leiame.

We use cookies on our website to support technical features that enhance your user experience.

We also use analytics & advertising services. To opt-out click for more information.