Pildistas Kristel Vilbaste
Hiid-lehtervahelik Kütiorus
Hiid-lehtervahelik Leucopaxillus giganteus
Siis sellised „hiiglased“, pea poolemeetrise läbimõõduga.
Eestis on neid leitud pea igal aastal, kuid pole nad kusagil arvukad.
Kahkjasvalge seenekübar veidi lehtri kujuline, servad lainelised ja eoslehedki seenekübara värvi. Seenejala kõrgus oleneb muidugi seene suurusest nagu ka läbimõõt, aga võib küündida kümne sentimeetrini.
Mükoloogide arvamusel on seen noorest peast söödav. Seene valge viljakeha jätab lähemal uurimisel paksu ning tiheda mulje.
Ära peab märkima, et hiid-lehtervahelikus leidub looduslikku antibiootikumi – klütotsibiini. Seda ainet on kasutatud tuberkuloosi ravil.
Meie tänased vaatlusalused kasvavad sageli nn „seeneringides“ ning tihti pidi jääma järgmisel aastal seenekasvu kohtadele vaid „must maa“, kus midagi ei kasva.
Hea tuleval aastal Kristelilt küsida.
