Pildistas Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Kalmuse juured
Harilik kalmus ehk kalmus Acorus calamus
Seda suurekasvulist veekogude kaldataime tuntakse paremini Lõuna-Eestis.
Oktoobrikuus annab vegetatiivselt leviva veetaime juurikaid raviotstarbeks kaldamudast välja kiskuda (just kiskuda, et mitte segi ajada teiste
kaldataimedega), sest sügisel sisaldab risoom rohkem toimaineid. Seest on risoom roosakas, tugevalt imalmagusa kalmuselõhnaga (meenutades veidi
palderjani) ja kasvanud sügiseks kuni kolme sentimeetri jämeduseks, aga lisajuured lõigatakse risoomilt maha.
Kalmuseid peetakse ühtedeks vanimateks inimese poolt kasutatud ravimtaimeks, aga taime päriskoduks peetakse soostunud alasid Kesk-Aasias ja Indias. Taime raviomadusi kirjeldasid Hiina keisrite meedikud juba 3700 aastat eKr.
Kuidas harilik kalmus Euroopasse jõudis?
Teadupoolest hakati alates XVI sajandist kalmuseid kasvatama kloostriaedades. Enne seda müüsid idamaadest pärit vürtsikaupmehed suhkrustatud kalmuserisoomi (sukaadina) lihtsalt tervistava maiusena.
Tõepärane legend pajatab, et kalmus jõudis euroopa aladele koos tatari sõjakäikudede eelvägedega, kes külvasid järvede, jõgede kaldaaladele kalmuste risoomi tükke Nimelt oli selline teadmine, et veekogu, kus kalmus kasvab, on joomiseks kõlbulik, aga sõjaväes olid arvukad nii inimesed kui hobused...
Eestis levis kalmus mõisate veekogude juurde kasvama tooduna peamiselt Saksamaalt.
NB! Meie looduses kasvab kolme erineva toimainega kalmuseid: 9%, 10% ja 85%-se asarooni sisaldusega ja neist viimaseid ei soovitata Euroopa Terviseameti poolt ravimtaimena kasutada, aga kõik taimed näevad ju sarnased välja.
Tiik kalmustega ( www.loodusemees.ee )
Looduses kasvavad kalmused nii jõgede kui järvede kallastel, aga samuti tiikides, ojades ja kraavides, moodustades vahel suuri tihnikuid, mille kõrgus küündib umbes pooleteise meetrini.
Kalmuste kuni pooleteist sentimeetrise laiusega lehed on juurmised, pikad, mõõkjad ja paiguti lainelise servaga. Taimed võivad juuni või juulikuus tõlviku kujuliselt õitseda, aga mitte igal aastal ja seemned meie kliimas ei valmi. Seega on kalmuse ainsaks levimise vahendiks risoom, aga korjaja peaks teadma, et igast vette jäävast risoomitükist võib kasvada uus kalmusetaim.
