Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste
Kaavere Salualuse Nõiaallika asukoht
Taevas on nüüd päevi juba silmini maas ja hommikul oma päikesesilmade paotamiseks jõudu vähe. Samas peab päikesekera varsti uuesti maakumeruse taha peitu minema. Valget aega on praegu napilt 6 tundi.
Samas peame rõõmustama, et päev hakkab kukesammude võrra pikemaks minema juba nädala aja pärast. Talv algab järgmisel kolmapäeval, 21. detsembril kell 12.44 ja see on pööripäev, mil valgus saab taas võitu pimedusest.
Esimene lumi on läinud ja aeg on pikkadeks matkadeks, nüüd saab jälle kohtadesse, kuhu suvel ei pääsenud. Isegi Soomaal paar nädalat tagasi laiutanud vetevälju saab tõukekelguga läbi peegelsileda jääkaane vaatamas käia.
Ometi on paiku, kus pakane ei ole võitu saanud ja need on inimestele ohtlikud. Allikate kohal on jääkaas pude ja olematu. Neist tuleb oma jääretkedel eemale hoida. Selliseid paiku leidub nii tiikidel, järvedel, jõgedel.
Aga allikad ise on praegu ilusad ja kergesti leitavad. Sest allikavesi, mis praegu on 6 kraadi juures, on tõesti lahti.
Vaatasin oma allikatemärkmed üle ja hämmastusin. Meie maapõuest väljavoolav vesi on tõesti kogu aeg suhteliselt ühe temperatuuriga. Näidud on otse allikalehtrist kraadituna olnud 5,7 kraadist kuni 7,2 kraadini.
Madalamad temperatuurid siis talvise -20 kraadise pakasega ja suvised väikestes allikates +30 kraadise leitsakuga.
Selle temperatuurivahemiku järgi on suhteliselt lihtne kindlaks teha, kus on meie allikad. Korra on mind püütud allika otsimisel haneks tõmmata, näidates veepaika, mis värskelt kaevatud. Ometi näitas just ümbruskonna vete kraadimine kiiresti, kus vana allikapaik asus.
Paar nädalat tagasi käisin otsimas üht vana ja ürgset allikapaika Põltsamaa lähistel ja kuigi visuaalselt tahtsin oletada, et püha allikakoht on otse põliste künnapuude all, kõneles termomeeter muud. Ilmselt oli vana salu allikapaiga ümbert raiutud ja viimased puud alles vaid allikast paarikümne meetri kaugusel allikaojal.
Aga sellest salapärasest Põltsamaa lähiste Kaavere Salualuse Nõiaallikast ma seekord rääkida tahangi.
Käin heameelega üle vaatamas allikaid kõikjal, kuhu mu matkatee mind viib, aga on üks sort allikaid, mis kuidagi erilisemad. Need on nn Eiseni allikad. Kirja saanud sada aastat tagasi kõikjalt üle Eesti ja mis on koondatud keelemehe Mathias Johann Eiseni kogudesse. Mitmetest on ta ise kirjutanud pikemad põnevad pärimuslood oma raamatutesse, aga osa on peidus arhiivisügavustes. Samas tuleb tunnistada, et need allikad, mida Eisen rahvale laialdasemalt tutvustanud on, on ka rahva mälus alles ja ka praegu lihtsamini leitavad. Nende juures käib ka tänapäeval sadu inimesi.
Aga üks selline tundmatum allikas, kus küll ühel rattaretkel käis sadu rohelisi rattureid, on Kaavere Saluaaluse Nõiaallikas.
Juba nimi viitab, et allikas on asunud muistses hiies – Salus. Nõiaallika nimi kõneleb sellest, et sealt ka ravivett on saadud.
Eiseni kogus seisab tema kohta 1893. aastal Kurista noore koolmeistri Martin Luu poolt kirjapandu.
„Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või salualuses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suur õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud.
Selle kivi ja allika kohta teab veel rahvas järgmist rääkida.
Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal.
Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad.
Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale.
Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra.
Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama.
Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks kutsuma, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on.“
Kui ma siis ühel novembri lõpu pühapäeval seda paika vaatamas käisin, oli mul ülimalt kahju, et selline kuulus paik inimeste poolt sootuks unustatud on. Ometi on see allikas kaartide pealt ülilihtsalt leitav, tuleb vaid Põltsamaa-Jõgeva maanteelt Kaavere mõisasse keerata ja seal mõisast paarisaja meetri kaugusel lagedal väljal ta ongi. Kaks hiigelkõrget künnapuud juhatavad teed üle värskete künnivagude. Jah, aga ühtegi teerada sinnani praegu ei vii.
Allikas on ise umbes 6-10 meetri suurune madal veidi rohtu kasvanud allikatiik. Päris ligi allikale on raske pääseda, sest suurpõllumees on kündnud põllu osaliselt juba allika sisse ja peab pöialt hoidma, et kevadtööde ajal sealtkaudu ka allikasse väetist ja mürki ei hakata lisama.
Kurvemaks teeb muidugi see, et läbi on küntud ka umbes 100-aastaste künnapuude juured. Aga just nendesamade künnapuude alt on võimalik ammutada ka hästi puhast, veidi aluselist allikavett, mis ilmselt on ka päris hea arstirohi nii silmade tervendamisel, kui ka kõhuhädade leevendamisel.
Otsisime kaasa Mikk Sarvega ka ümbruskonnast inimesi. Ainus kaugemal mõisa taga elav inimene sõitis parasjagu kodust ära.
Rääkida saime kõrvaloleva Allika talu 83-aastase perenaisega, kes küll palju allikapärimust vesta ei osanud, sest olevat sealkandis “uustulnuk”, sisse tulnud 1962. aastal. Mõisas olevat veel hiljuti elanud inimesed, aga need olevat põllumajandustoetuste abil mujale elama saadetud, kui otsustati mõis renoveerida. Mõisas on nüüd vaid tühjalt haigutavad aknaaugud ja katki pekstud Euroliidu projekti plakat.
Allika serval on ka raudtoru, mis tundub olema üks geoloogide puurkaevu ots, külaelaniku jutu järgi otsiti sealt nõukogude ajal midagi, mis plahvatavat. Aga ei leitud. Küll leiti kraave kaevates lõhkemata miin. Igatahes on allika ümbert Salu kadunud juba väga ammu.
Aga allikas, väga ilus ja hea veega: allikas uhkete künnapuudega on alles. Kui sellest Marju Kõivupuule rääkisin, siis pakkus ta mõtte, et just sellised ohustatud allikad võiks kaitse alla võtta. Ja kui allika olukorra kirjelduse saatsin, siis tuli peagi vastus: “Ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu koosolekul arutati eelmisel neljapäeval, 8. detsembril, kas Kaavere Nõiaallikas võiks väärida kaitset ja otsustati, et võiks küll, sest lisaks allikale on seal muudki, mis kinnitab, et tegemist on kompleksmälestisega.
Allika juures kasvavad künnapud on III kaitsekategooria liik, sealt on leitud arheoloogilisi muistiseid, sellest allikast on kirjutanud ka Körber ja Jung. Looduslike pühapaikade eksperdinõukogu võttis allika kaitseküsimuse oma tegevusplaani, et see saaks loodusliku pühapaigana kaitse alla võetud.”
Ja tõenäoliselt saab ka peagi vajaliku kaitse traktorite eest ja ma loodan, et selle jutu järel kolm lesknaist lähevad ja allika korda teevad ning mõni sealse paigaga seotud inimene selle ka oma joogivee allikaks ja pühapaigaks taas valivad.
Marju Kõivupuu julgustab ka inimesi sellistest olulistest, aga ohtu sattunud looduslikest pühapaikadest pühapaikade ekspertnõukogule teatama. Vaid üheskoos saame neid hoida.
