Fotod Arne Ader
Siisike Carduelis spinus
Päikeselisel pühapäeval oli maanteede veertes näha siisikeste salkasid, nende talvine arvukus on aastati äärmiselt kõikuv nagu invasiivsetel liikidel ikka – kõik oleneb toidu kättesaadavusest looduses.
Sellise seltsingu lennupilt on liikuv ja „lainetav“ – lennul käib üks pidev üles ja alla liikumine.
Talvisesse toidusedelisse kuuluvad kase-, lepa- ja sanglepa seemned. Tihti riputakse peentel lehtpuuokstel seljaga allapoole - sarnaselt tihastele. Külastatakse talviseid lindude söötmiskohti.
Märtsikuus, kui kuuseseemned pudenema hakkavad (olete ju tähele pannud, et kuuskedel tänavu käbisid eriti pole), „kolitakse“ kuusikutesse, sinna jäädaksegi pesitsusajaks. Toiduratsiooni kuuluvad ka männiseemned, aga pesitsusajal muidugi putukad.
Siisikeste rohekas seljasulestikus paistavad kitsad mustad triibud. Mustadel tiibadel paar kollakasrohekat vööti. Küljed märgatavalt „triibulised“. Saledate lindude pikkus vaid veidi üle kümne sentimeetri ning kaalu tosin grammi.
Isaslindude sulestikus näeme erkkollast värvi rohkem, pea ning lõuaalune mustad. Tagasihoidlikuma värvusega emaslindude sulestikus rohkem halli.
Nokk roosakashall, silmaiiris ja jalad pruunid, saba lühike ning sügava sisselõikega.
Loe võrdluseks samuti kollaka sulestikuga, aga suuremate talvikeste lugu: LINK
Siisikeste viimaste päevade vaatluseid: LINK
Siisike lepaoksal
