Fotod Arne Ader
Hall lepp õitseb
Hall lepp ehk valge lepp Alnus incana
Pruunid, pikad ning rippuvad isasõied ripuvad kas kolme või viie kaupa.
Sügisese viljasaagi ennustamisel peetigi nende kevadist rohkust silmas, kuna meenutavad veidikene viljapäid.
Näljaurbadeks nimetatakse eelmise aasta musti, talvega seemnetest tühjaks pudenenud emasurbi, mis veidi käbisid meenutavad. Nende rohkust raagus puudel seostati vanasti ikaldustega.
Lepaseemned lumel
Halli lepa massilise õitsemise ajal, märtsis-aprillis on noored emasurvad pisikesed, püstised ja punakaspruunid – kaheksa kuni kümne kaupa koos. Sanglepast õitsetakse nädala, paari jagu varem.
Urvalind
Kogu talveaja on pudisevatest seemnetest toidulisa saanud meie värvulised. Huvitav teada, et tuhande halli lepa kuni pooleteise sentimeetriste tumepruunide seemnete kaal jääb vaid kuni grammi raskuseks. Viljakandvuse saavutab seemnest idanenud hall lepp kaheksandal kuni kümnendal eluaastal. Juurevõrsetest kasvama hakanud puu, aga mõni aasta varem.
Alates iseseisvusaja algusest, kui karja-, heina- ja põllumaad jäid sööti, suurenes tänaseks lepikute osakaal kuni 10%-ni meie metsadest.
Nõnda on moodustunud ajutine metsatüüp: lepad koos haava, remmelga ja arukasega. Sellisest puistu kaitsvas varjus leiame sirgumas hoopis külmaõrnemaid liike: vahert, tamme, toomingat, kuuske… ja kui inimene looduses toimuvale vahele ei segaks sirguksid leppade poolt viljakaks muudetud pinnasel kunagi kuusikud.
Hall lepp
