Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste
Kirna mõis
Kuu aega tagasi rääkisime kaasa Mikk Sarvega ühel õhtusel jalutuskäigul sellest, mis teeb ühest paigast pühapaiga. Miks hakkavad inimesed käima kusagile kokku nii, et rahvast aina voolab? Kas on sellel mingi maa energiaväljade jõud või suudavad inimesed mõne paiga kuulsaks kõneleda? Arutasime, et kus on Eestis need paigad, kuhu oleksime valmis kohe esimesel pühapäeval minema, kuhu oleme tahtnud ammu minna, aga pole lihtsalt aega leidnud. Mikk pakkus esimese asjana Kirna mõisa, et näha, mis park ja energiapingid seal on. Mind on ammu meelitanud paigad, mille teeviitasid mäletan juba peast – Punamägi Äntu järvede vastas, Emumägi, Rattaaed Lähte lähedal ja Suure-Kambja Metsapark.
Ja juhtuski nii, et kuna emadepäeval toimusid Kirna mõisas lahtiste uste päevad, siis otsustasime sel päeval sinna sõita, sest kui mõisates toimuvad üritused, siis on neis sageli rohkem elu sees kui tavapäeval, mil nad ilma inimesteta üsna nukrad välja näevad.
Meie perega ühines veel ravimtaimeteadlane Ain Raal ja tema kaasa Merike, olime ennegi selles kooseisus Eestimaad avastamas käinud ja mulle meeldivad reisikaaslased, kes ei hoia kinni kindlast plaanist vaid lasevad asjadel juhtuda.
Nii juhtuski, et äkki enne Põltsamaalt keeras Ain autoga ühelt järsult kurvilt väikesele kruusateele ja teatas, et ta tahab meile ühte asja näidata. See asi oli õigupoolest võimas.
Tõrenurme pärn
Puu on seest õõnes
Hiigelkõrge vana Tõrenurme pärn – hiiepuu, mis oskajale silmale ka Tartu-Tallinn maanteelt peaks paistma, aga millest enamasti kiiresti mööda tuhisetakse. 18-meetri kõrgune ja 5,5-meetrise ümbermõõduga puu on igivana ja seest juba õõnes, kuid õõnsusesse piiludes paistab, nagu kasvaks puu sees veel teine puu. Küllap see on inimeste mõtte lendama pannud ja puud hiiepuuna kummardama hakanud. Siin ei ole küll näha ohvriande ja linte ega ka riitusepaiku, aga kohalikud inimesed on seda puud hästi hoidnud, aga lausrahvamasse siin siiski ei käi. Puu on muinsuskaitse all.
Muidugi arutasime neljakesi seejärel veel pikalt, kuidas saavad pühapuud kaitse alla. Mis hetkel keegi tunneb, et puu vajab riiklikku kaitset ja alustab kaitsemenetluse. Aga see on pikem jutt ja sellest räägiksin mõnel järgmisel korral.
Sest vesteldes olime jõudnud juba Mäo umbkeerdkäikudega teesõlme monstrumini ja viskasime juba endamisi nalja, et need teesõlmed on loodud selleks, et eesti rahvas ei saaks ristteedel neljapäevaõhtuti oma nõidumisi tegema hakata.
Igatahes rääkis Ain Paidesse sissesõidul, et kindlasti peaksime ükskord minema Järvamaa muuseumisse, sest seal on avatud väga huvitav apteegituba. Kunagine Paide linnapea magister Oskar Brasche oli nimelt apteeker. Ain oli selle muuseumitoa avamise ajal kutsutud apteegirohtudest rääkima.
Järvamaa muuseumisse me seekord siiski ei läinud, sest õueilm oli liiga ilus. Küll viis meid auto Kirna mõisa asemel hoopiski allikale.
Neli aastat tagasi oli Paide rahvas mulle saatnud pildi ilusate paeplaatidega ümbritsetud raviallikast, mille vesi pidi aitama mitmete haiguste vastu.
Mingil hetkel olin sotsiaalmeedia abiga kindlaks teinud ka selle, et Paide allikas asub Allika tänaval, isegi selle asupaiga Maa-ameti aerofotode abil endale mällu jätnud. Ja nii auto geps meid Paide aedlinna, Allika tänavale juhtiski. Veidi enne sihtpunkti nägime kahte naisterahvast üle aia omavahel vestlemas. Ja neilt me teed ka küsisime, üks naistest oli nõus meile ka teed juhtima tulema. Eht-eestlaslikult me tema nime ei küsinud, kuigi allikale mineku juures sai selgeks kui palju ühiseid tuttavaid meil on.
Joodi allikas
Allikas asub Allika tänavalt väikese jalutuskäigu, umbes sajakonna meetri kaugusel kanaliks aetud Reopalu jõe kõrges kaldas, inimesekõrguses lohus, on langeallikas ja liivapõhjaga. Allikas on veerohke ja enne Paide linna veevärgi korrastamist käis kogu linn sealt vett viimas. Vesi on magusamaitseline ja väga puhas. Aga tegemist on joogiveeallikaga. Ja kohalikud nimetavad teda lähedalasuva talu järgi ka Joodi allikaks. Joodi talus elasid vanal ajal Paide linna sibid, endal neil kaevu ei olnud, kogu joogivesi tuli allikast. Aga vesi on ka praegu aianduslinnaku rahva jaoks olulisel kohal just joogiveena. Joodi allikal on ka kaks inimest oma abielu sõlminud.
Lõpetuseks saime teada ka meie hea teejuhi nime. Tiiu Saarist on endine Järvamaa muuseumi juhataja ja just tema loodud on muuseumi apteegituba. Keegi ei uskunud, et ta selle rajatud saab, tal oli algatuseks vaid 5 krooni raha, aga ta leidis toetajad, kes aitasid ülipõneva ekspositsiooni rajada.
Nii et maailm on väike, õiged inimesed õigel ajal õigel kohal. Tasub vaid lasta juhusel juhtuda. Aitäh meie teejuhile.
Mis sai Kirna mõisapargis käigust? Käisime seal ka ära. Aga ehedad elamused Tõrevere hiiepuust ja Joodi allikast olid nii tugevad, et tegime mõisapargis väikese tiiru, istusime mõnel puutüvest pingil ja asusime tagasiteele. Küllap on see paik teistele inimestele ja neid ei olnud sel päeval vähe.
Tagasisõidul proovisime leida ka Tiiu Saaristi juhatatud Mündi allikat, mis asub teiselpool Paide linna ja mille paelahmakatest raketega pilti ma olin tegelikult neli aastat tagasi näinud. Paraku ei suutnud me majadevahelises rägastikus leida head teejuhti, kes oleks meid pärale juhatanud. Ju ei olnud veel õige aeg.
Küll sain hiljem sotsiaalmeedia kaudu Ahto Kaasikult ja Urmas Jõgilt täpsed juhised, kuidas Mündi allikale jõuda. Urmas Jõgi rääkis ka allikast Reopalu mõisas, mille ümber oli vanasti hiiesalu. Paraku on aga nii, et Paide kandist, mis peaks Pandivere läheduse tõttu olema sadade põnevate allikate paik, pole vanu ülestähendusi allikate kohta. Kui kellegil on vanavanematelt varuks mõni lugu, siis oleksin selle eest väga tänulik.
