Sel sügisel uut ravimtaimeraamatut kirjutates sattusin ühel hetkel segadusse. Siis, kui kirjutasin teksti raamatu kaanetüdrukust - sigurist.

Teate ju küll seda helesiniste õitega taime, kelle helesinine on just suvetaeva sinine või vanemale rahvale meeles ehk selle koolivormi pluusi järgi, mida 1970-ndal kandsime. See on üks põnev taim, mida Lõuna-Eestis ja läänepool kõikjal teede ääres kohata võib, aga mida ehk linnainimene näinudki pole. Ja ikka räägitakse kultuursiguriga seoses Peipsi äärest, aga ka sealgi on teda alles hiljuti uuesti kasvatama hakatud Kolkja külastuskeskuse juures.

Aga siguri puhul ei imetleta ilusaid siniseid õisi vaid ikka tema vägevaid juuri. Millest valmistatakse kohvi. Teeveerest leitud siguritaime juurikast ei maksa siiski kohvi keetma hakata, selleks on paremad aretatud sordid, mida aias kasvatatakse. Õitseva taime oma ammugi mitte. Aga kevadeks tasub endale hankida seemnepoest siguriseemned, need maikuus maha külvata, siis on võimalus varsti noortest lehtedest salatit teha. Nooremaid juurikaid võib aegajalt peenrast välja sikutada ja kasutada nagu teisi juurvilju, noorena pole nad veel kibedad. Eriti väärtuslikud on nad suhkruhaigete jaoks, sest sisaldavad erinevalt teistest juurviljadest rohkem inuliini. Tänapäeval tehakse sigurijuurtest ka veidi magusa maitsega krõpsusid, aga ei maksa siis unustada, et nad ka söögiisu tõstavad.

Aga tuleme siis tagasi loo alguses kirjeldatud üllatuse juurde. Nimelt on sigur väga hea ravimtaim, mis aitab ilma allergiat tekitamata organismist vett välja ajada, teda on söödud kõhuvalu ja kõhulahtisuse korral, ta reguleerib sapieritust, ravib maksahaigusi, töötab rahustina ja aitavat isegi vananemise vastu. Aga… temast tehakse sel puhul raviteed. Juurikast jooki kuuma veega.

Ometi räägitakse sigurijookide puhul ikka sigurikohvist, mida valmistakse ka kuuma veega. Kumb see jook siis on, kas siguritee või sigurikohv?

Aga kohvist teeb kohvi ilmselt just juurte röstimine ja keerukas tegu.

Tänapäeval saab sigurijooki osta lahustuva „kohvina“, pistad lusikatäie pulbrit kuuma vee sisse ja mitu minutit täielikku rahulolu.

Vanasti tuli aga sigurikohvi valmistamiseks kõvasti vaeva näha. Kirjandusmuuseumi varasalve on talletatud õpetus, kuidas seda tehti eelmisel sajandil Roela kandis Lääne-Virumaal: “Rahvapärase kohvi valmistamisest selle sajandi alguses. Roela (hiljem Voore) vallas Veia külas Rehe talus valmistati kohvi käesoleva sajandi alguses järgneval viisil: kohvi tegemiseks põletati sigurid väikeste tükikestena kohvi prennelis. Prennelid olid kaanega panni moodi. Kaas käis soontpidi peal. Prennelil oli pikk vars, osa puust, mis käes hoiti, osa malmist. Kui ahi oli küdenud, tõmmati söed ahjusuule kokku. Prennelisse pandi sigurid ja siis liigutati prennelit süte kohal, vahest raputati ja lasti auru välja. Kui sigurid olid pruunikaks tõmmanud, pandi terake võid hulka ja siis veel kuumutati natuke. Nüüd valati sigurid kaussi.
Kohvi hulka tehti veel rukkijahust munakesed. Rukkijahule pandi hulka mõni muna, rõõska koort (soola ega suhkrut ei pandud), segati ära ja tehti väikesed sõmeotsa suurused munakesed. Need pandi panniga ahju ja lasti õrnalt pruuniks. Siis jahvatati munakesed koos siguritega ära. Mõnikord pandi hulka ka natuke kohviube. Kohvi jahvatati valmis mitmeks ajaks ja pandi siis plekk purki.
Kohvi keetmisel lasti vesi keema ja pandi mõni lusikatäis kohvi sisse, lasti siis uuesti keema tõusta ja kohvi oligi valmis. Kohvi joodi alati piima ja suhkruga.
Kohvi keedeti pühapäeva hommikuti või siis, kui tuli mõni külaline.”