Kiivitaja       Vanellus vanellus

Kiivitajate rännusalkasid märgati Vabariigi aastapäeva paiku, aga veebruari lõpupoole puhusid mõnel päeval rändeks sobivad edelatuuled. Ilmad on tõepoolest kenad olnud, aga kindla peale saame veel nii lund, kui külma, aga kiivitajad on ju alati sellise ilmpildiga saabunud ja saavad vajadusel ka lõuna poole taganeda.

Rändurite salgad liiguvad mööda rannaniite ja jõeluhti ning põldudel otsitakse toidupoolist veelompide ümbrusest, seal on maapind sulanud ehk tükk maad tõenäolisem selgrootuid söögiks leida.

Kiivitajad

Laiade, ümaraotsaliste tiibadega kiivitajate lennupilt näib veidi heitlik ja eemalt vaadates paistab linnusalk mustvalgena. Mõne abivahendiga lähemalt vaadates peame tõdema, et tegu on üpris värvikate lindudega.

Kiivitajate mustal pealael turritab kaardus tutt, nokk must, silmad pruunid ja kurgualunegi paistab ühtlaselt mustana. Sugupoolte sulestik on sarnane, kuid tutt emaslinnu pealeal võib paista lühemana, aga sellest veel määramiseks ei piisa.

Hea valgus toob kiivitajate sulestiku ilu esile: metalselt roheka selja ja punakad tiivanukid.

Kehapikkust on lindudel umbes kolmkümmend sentimeetrit, kaalu paarsada grammi ja tiibade siruulatus võib küündida isegi üle seitsmekümne sentimeetri - seega suured linnud.

Kevadrände aegu võime kohata kiivitajaid isegi massiliselt, kui meist põhjapool pesitsevad linnud siin toitumispeatuse teevad või edasirändeks sobivaid ilmaolusid ootavad.  

Kiivitajate vaatlused: LINK