Foto Arne Ader
Mitmeõiene kuutõverohi
Harilik kuutõverohi Polygonatum odoratum
Mitmeõiene kuutõverohi Polygonatum multiflorum
Kuutõverohtusid kasvab meie looduses kaks liiki, aga mitmeõiene kuutõverohi on lihtsalt vähem levinud ja peale huviliste pole neil eriti vahet tehtud. Leida võime niitudelt või hõredamast metsast, mitmeõieseid, aga sagedamini metsast, tema hoolib viljakamast pinnasest ning kasvad mõnikümmend sentimeetrit harilikust sugulasest kõrgemaks ikka üle poole meetri.
Taimedel vahet teha on tegelikult lihtne: harilikul kuutõverohul vars tundub näppude vahel kandiline ja viljad ripuvad ühe- või kahekaupa kimpudes, mitmeõiese vars on ruljas, aga viljad kuni kolmekaupa kimpudes (kui jääb meelde on hea, kui ei jää pole midagi katki sest mõlemad sugulastaimed sisaldavad mürgiseid glükosiide ning ohtlikud on just marjad).
Vastu sügist värvuvad ümmargused rohelised marjad sinakasmustaks, olles pealt vahakirmega kaetud ja kuni sentimeetrise läbimõõduga, aga tavaliselt veidi pisemad. Vili on mari, milles leidub üks kuni üheksa seemet.
Millised on mürgituse tunnused?
Küllalt sarnased teiste marjamürgitustega, aga kõige lähedasemad maikellukesele (tutvustame siis, kui maikellukese viljad hakkavad looduses punaseks minema). Pulss võib muutuda ebakorrapäraseks, iiveldus või kõhulahtisus. Raskematel juhtudel isegi teadvuse kadu.
Aedades kasvatatakse ilutaimena aed-kuutõverohtu (Polygonatum x hybridum).
