Pildistas LK-team
Sellises lumekoopas valgejänes ööbis
Valgejänes Lepus timidus
Kui sajab lund ja lisaks veel teeb tormi nagu mõne päeva eest ei lähe valgejänes omale valitud peidupaigast paari päeva aegu kusagile. Pildistamise kohal oli valgejänes toimetanud alla paarikümnel ruutmeetril: puhanud, söönud ja erinevaid jälgi jätnud.
Elupaigana eelistab meie põlislooduse liik metsa- ja rabamaastike, aga kondab ringi ka metsaveersetel põldudel.
Ööbimispaiga jäljed
Valgejänese käpad on talvel tiheda karvkattega kaetud kõikjalt. Jäljed paistavad seetõttu suuremad ja laiemad ning sellised käparäätsade kandepind jääb lumes paremaks. Toitumiskohtadel jälgi eristada on raske.
Lumele jätavad valgejänese väiksemad esikäpad kuni seitsme sentimeetrise jälje. Tagajala jälg paistab nii pikem kuni kümme sentimeetrit ja esikäpa jäljest laiem. Mõlemas jäljes võime eritada nelja varbajäljendit. Rahulikult liikudes tõstab valgejänes suuremad tagajalad esijalgade ette ja siis jääb jäljevahe alla poole meetriseks.
Põgeneva valgejänese pikad hüpped võivad olla maastikust olenevalt küündida kuni kolme meetrini. Sel juhul võime näha, et tagajalad maanduvad esijalgadest tüki maad eespool.
Valgejänese söömapaik
Söömise ajal „sitsib“ valgejänes tihti tagajalgadel kontrollides samal ajal ümbruses toimuvat ja siis joonistuvad tagakäppade jäljendid kenasti välja.
Hammustatud paju võrse
Kuni jooksuajani telutsevad valgejänesed üksikeluviisiliselt ja tegutsemist alustatakse alles hilises õhtuhämaras. Talvisel ajal ollakse oksa ja kooretoidul. Pehme lumega kraabitakse välja nii mustika-, kui pohlavõrseid ja kanarbikku.
Pildistatud ööbimispaigas toitus isend pajuvõrsetest ja vaarikavartest.
Jänesepabulad
Ümarad pabulad valgejänese ööbimisplatsil paistavad olevat sentimeetrise läbimõõduga. Jäneste koprofaagiast oleme juba varem korduvalt kirjutanud.
Pildistatud möödunud aasta detsembris Volgogradis. Wikimedia Commons
Tihe valgejäneste talvekarvas kasukas peab kaitsma külma eest, aga eriti tihe karvastik katab just kõrvu mis peab ära hoidma soojakadu. Kõrvatipud jäävad nii suvel kui talvel tumepruunideks ja lühike sabajupp on valge kogu aasta läbi. Halljänestest ollakse veidi pisemad: pea ja keha ümaramad, kõrvad, jalad ning saba lühemad. Kehapikkuseks võime eemalt nähes hinnata umbes poolele meetrile, aga kaaluvahe võib möödunud suve noorloomadel paari kilo ja suurte isasloomade kuni kuue kilose kaaluvahesse jääda.
Valgejänesed ei ole meie looduses eriti arvukad, sest neid kimbutavad arvukad tõved, kiskjad ja suured röövlinnud ning üheks mürgistuste võimaluseks jääb ka põllumajanduskeemia.
Halljäneste video ja toimetamised novembri viimastel päevadel: LINK
