Eesti Lepidopteroloogide Selts valis aasta liblika, https://lepidoptera.ee/
Foto Arne Ader
Keldriöölane ( www.loodusemees.ee )
Keldriöölane Scoliopteryx libatrix
Keldriöölast võime kohata ka talvisel ajal nii et praegu on paras aeg teha temaga lähemalt tutvust. Enamusest liblikaliikidest erinev eluviis ja küllalt värvikas välimus olid peamised argumendid, mis Eesti lepidopteroloogide seltsi liikmete hääled kallutas aastaliblika valimisel just keldriöölase poole.
Keldriöölane on üks vähestest liblikaliikidest, kes talvitub valmikuna. Nagu nimigi reedab võib teda kohata keldrites, koobastes, kuurides, aitades jne. Valmikud ilmuvad juuli lõpul või augustis ning otsivad endale koha talvitumiseks. Kevadel väljudes talvitumiskohtadest toituvad nad meelsasti pajuurbadel ja emased munevad lehtpuudele, seejuures eelistades Eestis paju. Üksikuid kulunud emaseid võib kohata veel ka juuli algul, nii et tegemist on ühe pikemaealise liblikaga meie kliimavöötmes, tehes hea õnne korral valmikuna veedetud eluea pikkuseks 10-11 kuud.
Liblikad toituvad öösiti õitel ja üleküpsenud marjadel.
Keldriöölast peibutab ka valgus, nii et sügisõhtul lahtisest aknast sisse lennanud liblikas on meelitatud kohale põleva lambi poolt.
Igal juhul need liblikad, kes on talve õnnelikult üle elanud, tulevad kevadel talvistest peidukohtadest välja- toituvad, paarituvad ning asuvad munema. Emased munevad meil peamiselt pajule kuid võivad muneda ka teistele lehtedega põõsastele seejuures põdrakanepile ja vaarikale. Kevadel välja tulnud keldriöölaseid võime kohata juuli alguseni.
Öölaste (Noctuidae) sugukonnas on maailmas tuntud umbes 12 000 liiki. Süstemaatikud ja geneetikud tegelevad öölaste sugulusuhete selgitamisega ja seetõttu on liikide arv muutuv, kuna geeniuuringute tulemusel arvatakse liike juurde või terveid perekondi välja öölaste hulgast.
Meid huvitav keldriöölane on pärit perekonnast Erebidae, kus palearktikas on tuntud 2 liiki. Meil elav keldriöölase liik on Euraasia metsavööndis laialdaselt levinud Põhja-Jäämerest Vahemereni ning suhteliselt tavaline. Levila ulatub Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, samuti Põhja-Ameerika põhjapoolsematel aladel (USA, Kanada).
Keldriöölane on suuruse poolest tüüpilise öölase mõõtu ca 35-45 mm tiiva siruulatusega.
Juba 1758 aastal andis Karl Linne` liblikale nime. Karl Linne` pandud nimi libatrix peaks ladina keelest tõlgituna tähendama kurtisaani ehk õukonnadaami. Liblika puhkeasendis tiibu vaadates võibki hea kujutlusvõime korral meenutada tolleaegse daami seelikut nii värvi kui kuju poolest.
Eestikeelne nimi keldriöölane on tõenäoliselt tulnud sellest, et liblikat võib sageli kohate keldrites, kuhu ta on pugenud talvituma. Loomulikult kohtab teda ka koobastes, kaevandustes kaevurakmetes, aitades, kuurides jm. Sageli kasutavad nad talvitumiseks samu kohti nahkhiirtega, kes võimaluse korral neid ka meelsasti söövad. Liiga koopasuu ligidusse talvituma jäädes võib liblikas kattuda kondenseeruva vee piiskadega ja liigniiskuse tõttu ka hallitama minna, mille tagajärjel ta hukkub. Keldriöölased hakkavad talvituma minema juba augustis-septembris, kuid üksikuid isendeid võib kohata lendamas veel isegi oktoobris.
Röövikud on rohelised heleda triibuga küljel.
Olles piisavalt söönud röövik nukkub ja teeb lehtede vahele võrgendist hõreda kookoni.
Suve lõpuks on uus põlvkond koorunud ja eluring jätkub.
