Harilik soolikarohi Tanacetum vulgare
Soolikarohud on õitsele puhkenud nii mererandadel kui kuivade kruusateede veertes ja põllupeenardel, aga rändurliblikatest Arne fotol arutleme lähipäevil.
Soolikarohud saabusid meie loodusesse jääaja järgselt ja seda steppidest. Kuid metsade areng tõrjus stepitaimed lagedamatele aladele ja mererannikule, sest stepitaimed taluvad kasvupinnasena ka soolakamat pinnast.
Soolikarohi
Soolikarohtude varre tipus on avanenud lame ja kännasjas õisik oma arvukate kuldkollaste ning pisikeste putkõitega korvõisikus. Taim võib sirguda kuni meetriseks ja tema lehed meenutavad sulgjagust sõnajalga ehk suured lehed on paarissulgjad, millel umbes kaksteist saagjat hõlma.
Tegu on mitmeaastase vegetatiivselt paljuneva taimega, kellel tugev risoom, millel paiknevad lühikesed võsundid. Nii võib taim aja jooksul moodustada päris suuri kasvukogumeid.
Kui taime sõrmede vahel muljuda, muutub tuntavaks aromaatne kampri aroom, mis vanematele inimestele peaks kunagist „haigetoa“ lõhna meenutama. Tänapäeval soolikarohtu ravimtaimena enam kasutada ei soovitata.
