Halljänes Lepus europaeus
Elame südatalvist aega ja sel ajal hakkavad halljänesed aedades viljapuude vastu huvi tundma. Tänavuse talve lumikate on õhuke ja seda ei kata ka jäine koorik.
Novembrikuust alates kannavad halljänesed talvekasukat, aga nende kasukal on suur hulk värvivarjundeid ja ega selline lumega erilist kaitset ei paku. Halljänesed ilmusid meie maastikule 18. sajandil, vastupidiselt meie põlisliigile - valgejänesele, kes on metsaelanik ja kannab talvel valget varjekasukat ning kelle käpaalusedki kattuvad talveks karvadega.
Halljänesed lähevad hämarikus liikuma nii põldudele, kui heinamaadele ikka sinna kus nähtavat avarust. Päeval ollakse peidulised ja loodetakse, et ohtude eest kaitsevad neid hea kuulmine ja kiired jalad. Halljänesed ei ole sugugi nii väiksed loomad: kehapikkust kuuekümne sentimeetri jagu, sabajupp kümme sentimeetrit ja keskmist kaalu, veidi alla viie kilo.
Jooksuaeg algas halljänestel umbes nädala eest, kui sulailmad pöördusid külmemateks – näis kas külmenenud ilmad kahandavad soojätkamise indu. Veebruaris, jooksuaja alguses võib ühe emaslooma järel silgata kolm-neli isalooma ja nende vahelised kaklused on päris tavalised. Purelemine teravate küüntega võib lõppeda lõhkise kasuka, rebitud kõrvade või armilise silmnäoga.
Halljäneste jäljed rapsipõllul
