Pildistas Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader, loodusemees.ee
Kollane ülane eile hommikul Alam-Pedjal
Kollane ülane Anemone ranunculoides
Võsaülane Anemone nemorosa
Ülased pakuvad kevadel rõõmu oma pika õitseajaga. Õitsemise alul õied õhtuti sulguvad, sest nii kaitseb taim õietolmu niiskuse eest.
Kuidas see taimel sünnib?
Õiekattelehtede välispind kasvab õhtu hakul ja nii sulgebki ülane oma õie.
Hommikul hakkab kasvama tupplehe sisepind ja õied avanevad ehk muutudes loomuliku kasvamisega suuremateks. Tolmukate närbudes lõpetab õis kasvu ja õhtul enam ülaste õied ei sulgu.
Kollased ülased kasvavad tihti võsaülastega samades kasvukohtades ja vahel isegi koos, aga mitte kõikjal, sest neile meeldivad rohkem huumusrikkamad mullad ja sestap nad väheviljakamatel kasvukohtadel võsaülastega koos ei kasva.
Kollase ülase õied võivad vahel asuda ühel varrel paarikaupa, aga sagedamini üksikult. Kollased pole mitte kroonlehed (nagu meile kunagi taimede õpetusest on meelde jäänud), vaid õhukesed tupplehed ja ande arv algab viiest. Ülase varrelehed asetsevad õitest madalamal, kuid neil puudub pea täielikult kaitsekiht, sest taim vajab lehti ainult mõneks kuuks. Juba juulikuu lõpul algab ülastel suvine puhkepaus.
Võsa- ja kollane ülane ning nendevaheline hübriid
Värdülane Anemone x lipsiensis
Seal, kus sugulased võsaülane ja kollane ülane koos kasvavad, võivad nad omavahel ristuda. Seda esineb harva, sest kollane ülane tolmleb võsaülasest veidi hiljem. Nn värdülase (kas pole kole nimi hübriidülasele antud?) õied on märgatavalt heledamad ehk väävelkollased.
