Keskkonnaamet annab teada
Fotod Arne Ader
Aulid
Eesti osales esimesel rahvusvaheliselt koordineeritud arktiliste veelindude lennuloendusel, nüüdseks on merelindude loenduskogemusi omav Eesti Maaülikool välitööd lõppetanud, kust selgus, et kõige rohkem leidub meil aule ja sõtkaid.
Loendus viidi läbi ka Lätis, Soomes, Rootsis, Taanis, Saksamaal ja Poolas. Veelindude inventeerimise puhul on rahvusvaheline koostöö ning koordinatsioon hädavajalik, et vältida lindude, kui väga liikuvate organismide mitmekordset loendamist.
Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi peaspetsialist Leho Luigujõe sõnul osutus töö teostamine oodatust keerukamaks, sest kahe kuu jooksul oli lennuloenduseks sobiva ilmaga päevi vaid kümmekond, mis kasutati ka kõik ära. „Peab nentima, et Liivi lahe piirkonnas oli linde oodatust vähem, mida võis põhjustada külm jaanuari keskpaik, mis linnud lõuna poole surus. Suurimad tiivuliste kogumid leidsime Väinamere lääneosast (20 000 auli) ja üllatuslikult ka Ida-Virumaa rannikult (10 000 auli), kust varasemad andmed puudusid. Liikidest oli avamerel arvukaim aul ning rannikumerel sõtkas. Hiiumaa avameri üllatas kalakajaka ohtrusega,“ rääkis Luigujõe.
Rändlinnud Rõõmu Silmal. Puhtu
Linde peetakse väga headeks keskkonnaseisundi indikaatoriteks ja uuringu tulemusi kasutatakse ka merekeskkonna seisundi hindamiseks. Läänemeri on põhiliseks talvitusalaks paljudele arktilistele veelinnuliikidele, kelle arvukust mõjutavad tugevalt nii kliimamuutused, kui merekeskkonnale mõjuvad survetegurid. „Hoogustunud meretranspordiga kaasnevad riskid ja tuuleparkide rajamine avamerele võivad olla tõsiseks ohuks mitmele linnuliigile. Üheks selliseks on aul, kelle arvukus Läänemerel on viimasel ajal langenud ning kelle kaitseks on hiljuti koostatud rahvusvaheline kaitse tegevuskava,“ selgitas Keskkonnaameti looduskaitse osakonna elurikkuse peaspetsialist Agu Leivits.
Eesti merealal talvituvate veelindude arvukust, paiknemist ning muutusi nende levikus on vaja meil teada nii Euroopa Liidu linnudirektiivi ja merestrateegia raamdirektiivi täitmiseks kui ka HELCOMi, Bonni ning Ramsari konventsioonide aruandluseks. „Kogutud info on väga kasulik merealade kaitse kavandamisel ja olemasolevate Natura 2000 võrgustikku kuuluvate linnualade kaitse tulemuslikkuse hindamisel. Lisaks saame kogutud andmeid kasutada võimaliku õlireostuse korral negatiivsete keskkonnamõjude leevendamiseks,“ selgitas töö tellimise olulisust Agu Leivits.
Rahvusvahelist linnuloendust koordineerib HELCOM ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon, mis korraldab rahvusvahelist koostööd Läänemere merekeskkonna kaitseks.
Lisateave:
Agu Leivits, Keskkonnaameti looduskaitse osakonna elurikkuse peaspetsialist
5101 175
