Pildi napsas IceAge, LK foorumist
Külmad hommikud panevad kassikaku pojad sooja otsima
Kassikakk Bubo bubo
Kaks vanemat kassikaku poega koorusid vastu 23. aprilli, noorim pea neli päeva hiljem ja seda kasvuvahet on kaamerapildis näha. Oleme küll teada andnud, aga sellest nädalast on kassikakkude pesaelu ka öösel valgustatud. Sel ajal liiguvad öise tegutsemisega vanalinnud saagijahil.
Täiesti tavapärane pesitsemine, kassikakkudel ongi kõige sagedamini pesas kaks, kolm, kakupoega. Pesaelu kestab vast veidi üle viie nädala – niisiis on osalise lennuvõimega kakupoegade lahkumist oodata maikuu viimaste päevade paiku.
Suurte lindude areng on pikaldane. Täelik lennuvõime saavutatakse alles kolm nädalat hiljem ja ka seda võiks teada, et vanalinnud aitavad poegadel toituda isegi veel septembrikuus.
Kassikakud on paigalinnud, kes püsivad aastaringselt sarnaselt ookerjas hund-, kui puhkesulestikus. Isaslindude kaal võib olla mõnisada grammi üle paari kilo ja emaslindudel keskmiselt kolm kilo, lindude tiibade siruulatus võib küündida kuni 1,8 meetrini. Võimsad, aga ka tugevad linnud. Päevasel ajal võib märgata vanalindude põlevalt orantshe silmi…
Kuid miks siis kaamerapesa puu otsas, kui tavapäraselt ehitavad suured linnud selle valgusküllases metsas maapinnale? See kassikakkude pesitsusala on Kuramaal teada 1998. aastast, aga mitmel aastal on lindudel maapinnal pesitsemine ebaõnnestunud – eks ikka seetõttu, et keegi on pesa rüüstanud (rüüstesüüdistusi saab esitada suures osas metssigadele) või on juhtunud midagi muud. 2013 aastal ehitati pesaalus kuusele, umbes kümne meetri kõrgusele. Nimelt on ornitoloogid täheldanud, et kassikakud on edukalt pesitsenud suurtes kotkapesades - sealt ka mõte ning sellest ajast on lindude pesitsemine olnud edukas.
Kassikakkude olukord Eestis on äärmiselt murettekitav kuigi linnud sai meil tõstetud I kaitsekategooria liikide hulka. Üle viiekümne pesitseva paari peaks neid uhkeid linde meil veel olema.
