Fotod Arne Ader ja Urmas Tartes
Põualiblikas
Põualiblikas Aporia crataegi
Liblikasuvi on tänavu nii nagu ta on. Järgmisest vihmast paar tundi möödas, päike väljas, seda võimalust kasutavad liblikavalmikud koheselt, et partnerit otsida ja leida.
Nii ka põualiblikatega, keda sai esimest korda näha veidi enne jaani. Nüüdseks peaks valmikutel lennuaega jääma kümmekond päeva ning järgmise aasta põlvkonnale alus pandud sest põualiblikad talvituvad röövikutena.
Nädalavahetuse kenad ilmad teevad kindlasti liblikad nähtavaks. Põualiblikad on tähelepandavalt suured, umbes kuuesentimeetrise tiibade siruulatusega ka sugupoolte välimik on täiesti sarnane.
Põualiblikate valgetel, läbikumavatel üla- ja alatiibadel näeme kontrastselt musti tiivasooni ning sama värvi tiivanarmaid. Esitiibade tipud paistavad pooleldi läbipaistvad kusjuures tiibade üla- ja alaküljed on sarnased.
Lennupildis jäetakse vaikse ilmaga paar tiivalööki vahele, et rahulikult õhus hõljuda - sarnane lennupilt on vaid põualiblikatel.
Kellega me neid võime segamini ajada? Suuruselt on sarnased nii mustlaik-apollo, kui suur-kapsaliblikas, aga isegi algaja liblikahuviline tunneb põualiblika kindlasti ära (abiks on ju Arne fotod). Kõik teised valged liblikad paistavad juba eemalt väiksematena.
Põualiblikaid peetakse metsaliigiks, kes sagedamini kohatavad metsateedel ja -lagendikel, puisniitudel, vahel ka külamaastikel.
Juhtada võib, et märkame neid arvukalt vihmaveeloikude nn „joogikohtadele“ servades, kuhu neid võib vahel koguneda kümnete kaupa. Need on tõeliselt „magusad kohad“ liblika vaatlemiseks või pildistamiseks.
Põualiblikate pulmamäng
