Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste
Ristipuu
Minu peres on alati tähtsaks peetud Eesti Rahva Muuseumi. Mäletan, kuidas isa rääkis oma lapsepõlvest – kuidas ta oma isa käekõrval koos õega Tartus enne sõda Narva mäest üles marssis ja kuidas muuseumi valged hooned paistma hakkasid ja kuidas nad näitusel käisid.
Minu enda tutvus ERMiga hakkas siiski alles 1985. aastal, kui muuseumis toimus vanaisa Gustav Vilbaste mälestuskonverents. Mäletan, et nägin seal esimest korda vanaisa valgetähe aumärki, mis talle looduskaitseliste teenete eest 1939. aastal anti. Sügaval nõukogude ajal oli selle nägemine ime.
Aga meelde on jäänud uhked ja kõrgete lagedega Veski tänava ruumid. Hiljem olen käinud ja kasutanud ka ERMi kogusid ja ma arvan, et just need kogud on suurim varandus, mis meie rahval on. See on asi, mille poolest me teistest rahvastest eristume ja mis meil alati alles on, kui miski püsiväärtustest kipub ununema.
Hindasime ERMi perega nii oluliseks, et kui viis aastat tagasi olime sunnitud endale uut kodu otsima, siis valisime elupaiga just uue kavandatava ERMi lähedusse. Ja kui vahepeal räägiti projekti kallidusest ja külastajate vähesusest ja prooviti uue hoone ehitust seisata, siis käisime Ülo Siimetsa kutsel koos linnarahva ja loitsulauludega ringi ümber muuseumi piirjoonte. Panime isegi nurgakiviks Saamimaalt toodud püha kivi luigekujulise killu. Ja aasta pärast pandigi samasse kohta juba päris nurgakivi.
Oleme pidevalt muuseumi ehitust jälginud, tundnud rõõmu kui betoonvaiade sissetagumise trumm käima läks, näinud, kuidas seinad kerkisid. Erilist rõõmu tegi see, kui eelmisel aastal ühel õhtul hoone täistuledes pargipuude vahelt säras.
Tõsi, eriti enne klaaside pealepanemist oli raske harjuda maja tavatu kujuga. See on nagu üks ülipikk angaar. Aga klaasidega kaetult on tas mingi võlu. Ja lõpuks on oluline ju see, mis seal sees on – ja see vara saab nüüd lõpuks korraliku katuse alla.
Käisime korra ka varem muuseumimaja seest vaatamas, siis kui kõikjal olid vaid kandilised betoonseinad.
Paar nädalat tagasi ütles Tõraveres akadeemik Jaan Einasto, et Tõnis Lukas oli kutsunud teda uut maja vaatama. Ütlesin, et tean, et uude majja on jõudnud Järva-Jaani, Orinu allikas peidus olnud kirikukell, et tahaksin seda kangesti näha ja nii me Mikuga end kaasa pakkusime.
Ütlen kohe ära, et kirikukella ma seekord ei näinud, ju on põhjust ikka ja jälle tagasi minna. Aga uue püsinäituse loomine on täies hoos.
Pilku püüdis aga üks väheseid asju, mis juba oma õiges kohas seisab. See oli Laatre Ristipuu. Puu, millele on surnuaiateel tehtud ristikesi lahkunute hingedele, et teise ilma siirduja kodus ei hakkaks käima.
Ristipuude uurija folklorist Marju Kõivupuu ütleb, et kohalik rahvas oli tegelikult vastu puu muuseumieksponaadiks toomisele.
Jah, praegu muuseumis püstisaanud puu juurekaelalt on näha – musträhn on teda toksimas käinud ja kogu juba kuivanud mänd on täis sikuauke.
Ega ristipuul ilmselt pikka iga oleks olnud. Aga keeruline on olla inimese nahas, kes selle puu siia pidi tooma. Imestan isegi, et puu end pildistada lasi.
Samas paneb see puu mind mõtlema. Kui ERM mõned aastad tagasi minu vanaisa äratrükitud korjamispäevikut esitles, siis räägiti, et vanaisa oli muuseumile korjanud väga palju esemeid – sõlgesid ja vööpaelu ja palju muud. Et ta oli eriliselt osav inimestele selgitaja, miks teatud ese võiks muuseumis olla. Ja tõsi, kui tollal poleks neid sageli juba ka kasutuseta, kuid pühasid esemeid korjatud, siis kui palju me sellest ajast teaks?
Nii on ka ristipuudega. Kui me ei ole sellist puud näinud, ei tea tema lugu, siis ei oska me ka seda maastikul hinnata. Õnneks on Marju Kõivupuu ristipuude kaitseks hästi palju ära teinud, aga ikka leidub kusagil mõni südametu teemees, kes ristipuu maha võtab.
Sel muuseumisse jõudnud ristipuul on ka teine vaade. Kui õhtul ristipuust oma 83- aastasele emale rääkisin, siis pajatas ta mulle ühe varem rääkimata loo tema kodukoha ristipuust. Kui küsisin, et miks sa varem pole rääkinud, siis ta ütles, et kuna seda paika pole enam ligi 50 aastat, siis lihtsalt pole jutuks tulnud. Ja mina pole ka osanud küsida.
Ema rääkis ristipuust Saarde vallas, kusagil Kalita lähedal. Et enne teede sirgeks ajamist oli seal kusagil praeguste maaparandatud suurte põldude keskel üks liivane küngas, millel väikene suurte ja vanade mändide salu. Tee ääres aga seisis suur ristimänd paljude ristidega. Ema mäletab, et kui nad lapsena linna sõitsid, siis ikka peatati ja vaadati neid riste.
Aga 1946. aasta augustis, kui tema vanaema maeti ja matuserong Talilt vankritega Kilingi-Nõmme Saarde kalmistule siirdus, siis tehti peatus sealsamas ristipuu juures ja tema isa lõikas puuse suure risti.
1953. aastal läks ema Tallinnasse õppima, kodus käis harvem ja kui, siis bussiga. Aga kui 1963. aastal taas kodukohta õpetajaks tuli, siis oli ristimänni salu kadunud, tõenäoliselt ka liivane küngas teetäiteks veetud.
Teisegi loo tõi ERMi Laatre ristimänd esile. Järgmisel päeval rääkisin emalt kuuldud lugu autos pikemalt oma abikaasa Mikk Sarvele. Ja ta ütles seepeale, et temagi on ristimännile risti lõikamist näinud. Ja seda veel 1985. aastal kui Harglas sängitati vanatädi Liide Hanimäge. Olin sellest matusest ja peielauast ennegi lugusid kuulnud, sest see toimus samal päeval, kui suri Uku Masing. Aga iial polnud jutuks tulnud ristimännile risti lõikamine.
Ilmselt ongi vahel vaja mõnd asja silme ette ja huvilist inimest, et teadjate keelepaelad lahti läheks. Ja nad pajataks nähtustest, mis veel mõned aastakümned tagasi olid igapäevaelu osa. Ja et me oskaks neid asju hinnata, taasavastada ja oma kultuuritraditsioone taaselustada.
Küllap võiks ERM avada ristipuu juures väikese kogumiskasti, kuhu kõik need ristipuude senikuulmata lood kokku koguda ja folkloristidele edasi anda, et neist rahvatraditsioonidest kirjutades ja rääkides elustataks ristipuude traditsioon neis paikades, kus see kombeks oli.
Ja Laatre saaks näiteks uue ristipuu? See võiks olla tasu Laatre lahkunud hingedele.
