Mets-karihiir Sorex araneus
Laane-karihiir Sorex caecutiens
Väike-karihiir Sorex minutus
Kääbus-karihiir Sorex minutissimus
Karihiirlasi on üksteisest raske eristada isegi asjatundjal sest neid on vähe uuritud ja arvata on, et lisaks neljale nimetatule elutseb meil rohkem alamlike. Muuhulgas kuni viis grammi kaaluvaid väike-karihiiri peetakse Euroopa pisemateks imetajateks.
Karihiirte vaatlemine on keerukas sest tegu on pelgliku ja varjulise eluviisiga loomakestega. Isegi, kui me karihiire tegutsemist kuulda võime pole teda ennast näha sest vilksamisi märgatust ei saa selgust kellega tegu oli.
Imetillikesed karihiired elutsevad tiheda taimestiku peidus nii metsades, parkides, kui põõsastikes, aga ka jõeluhtadel sest nad ujuvad hästi. Eluasemena kasutatakse teiste näriliste urge või käike ise kaevatakse käike kändude alla. Talvituma satutakse ka elamutesse olgu need asustatud või suvekodud sest kogu oma elu veedavad karihiired vaid mõnesajal ruutmeetril.
Iseloomulikuks ja silmahakkavaks tunnuseks nimetame karihiire pikliku pead, koonul pikki kompimiskarvu (loo lõpus oleval Arne fotol on need härmas) ja terava kujuga liikuvat kärssa, mida videos ka märkame.
Lühikeste vaheaegadega tegutsevad karihiired ööpäeva ringselt sest ilma toiduta suudetakse elus püsida ainult mõned tunnid. Tegutsetakse lühikeste vaheaegadega ehk kui toitumisele kulub umbes veerand tundi peab sellele järgnema umbes sama kestvusega une- või puhkeaeg ja kõik kordub uuesti. Karihiirte ainevahetus on kiire ja et kehatemperatuuri talvisel ajal oleks võimalik säilitada tuleb süüa ööpäevas vähemalt paar korda rohkem, kui oma kehal kaalu.
Üksikeluviisilised ja territoriaalsed millelt ainult isasloom esimeseks jooksuajaks aprillikuus lahkub, et karihiirte sugu jätkuks. Peaasjalikult loomtoidulised. Talvisel ajal otsitakse putukaid ja nende vastseid ära ei öelda raipest ning taimeseenetest.
Mets- ja laane-karihiired on teistest nimetatutest suuremad. Nende täiskasvanud isendite kehapikkus võib jääda üle kuue sentimeetri, millel lisandub lühikarvaline saba, mis veidi kehapikkusest lühem. Kaalu umbes kümmekond grammi ehk poole rohkem, kui väiksematel liigikaaslastel.
Ainult mets-karihiire kasukas on kolmevärviline: selg mustjaspruun, külgedel pruunikas vööt, kõhualune hall ja kõrvad kasuka sees peidus. Liigikaaslased halli kasukaga ja veidi heledama kõhualusega.
Kääbus- ja väike-karihiired on päris „mikroskoopilised“, aga nemad on vähearvukad kogu oma Euroopa levialal.
Külmunud karihiir
Harva, kui märkame lumel mõnda väikest pisiimetajat vedelemas sest talvisel ajal napib toitu. Loomulikult tekitab küsimust lumele vedelema jäänud karihiir? Keegi on ta ju murdnud, aga söömata jätnud sest karihiired eritavad vastikult haisvat muskuselõhnalist nõret, mida põlgavad nii rebased, kui kodukassid, aga ei tee välja paljud röövlinnud ja eriti kakud.
