Talivõõrad ja läbirändajad

 

 

 

Talivõõrad liiguvad meil ringi salkades, aga veelgi arvukal rändeajal, mis saab alguse märtsis ning kestab ka aprillis – urvalinnud pesitsevad tundraaladel. Talvine arvukus sõltub paljuti „seemneaastast“ - lepaseemned, said küpseks juba novembris, aga pudenevad puudelt talvisel ajal, samuti otsitakse pudenenud kaseseemneid ning söödavat leiab nii umbrohtudelt, kui heintaimedelt. Pole imestada, kui tugeva nokaga linde märkame kuusel või männil tegutsemas nad saavad seemned kätte isegi avanemata käbidest (tänavu kuuskedel paraku midagi eriti leida pole). Rändeajal, tegutsetakse lehtpuusaludes päris häälekalt ja märgatavalt.

 

Kenad, meeldivad tundraelanikud inimest eriti ei pelga. Karmiinpunane laup ehib talvel ka möödunud aastaste noorlindude otsmikku,  isaslindudel on uhkustamiseks roosakas rinnaesine, mis isenditel päris erineva suuruse või ka tooni tugevusega. Kollast nokka ümbritseb must lõualaik, pruunid on nii silmad, kui jalad. Seljasulestikus, külgedel ja rinnal harvad tumedamad pikitriibud ning sulestikust tumedamatel tiibadel jäävad silma kaks valkjat tiivavööti. Pikkust ja kaalu on neil üle tosina sentimeetri ning grammi.

 

Sulestiku värvus võib isendite lõikes päris märgatavalt kõikuda, koguni nii, et mõnel tegelasel puudub liigitunnus – punane laup.

 

Urvalindude vaatlused: LINK