Harilik vereurmarohi          Chelidonium majus

Vereurmarohtusid leiame kasvamas niiskematelt ja veidi varjulisematelt kasvukohtadelt. Näiteks vanade linnamüüride jalamil, parkides, kivikuhjadel jäätmaadel ja asulates, kus kasvatakse pigem koos lehtpuude ning teiste looduslike taimedega.

Taime on juba aastatuhandeid kasvanud kõikvõimalikes ürdiaedades, sest vereurmarohu piimmahlaga ravitseti nahapaksendeid, soolatüükaid jpm-d.

PILT: 1

Suveks võib magunaperekonna taim sirguda kuni meetriseks, eheteks neljast kroonlehest koosnevad kollased õied ja kõdra sarnased kuprad. Õitest ei leia putukad nektarit, küll aga arvestaval määral õietolmu. Taime paljundavad sipelgad, kes leiavad musta seemne küljes oleva valge ja pehme lise, mis neile süüa sünnib. Nii satub seeme sipelgapesasse ja kui lise söödud, heidetakse seeme pesast välja.

Rohusööjad hoiavad vereurmarohust eemale, sest taim eritab nende peletamiseks erilisi ja mürgiseid alkaloide.

Arvatavalt on vereurmarohi oma nime saanud suvalisest murdekohast erituva oranshkollase piimmahla järgi, mida peetakse ägedaid mürgistusi tekitada võivaks aineks. Piimmahla kollakat jälge ei saa kätelt maha pesta, vaid see lihtsalt peab maha kuluma.

NB! Seda taime ei tohiks lapsed pigem puudutada.