Harilik seenlill Monotropa hypopitys
Seenlilled kasvavad nii kuivades männikutes kui kuusikutes, aga vahel isegi liivastel aladel, kus puid ei kasvagi. Märgata võime tärganud seenlilli juba juulikuu esimesel poolel, kuid samas ka möödunud aasta nö „mumifitseerunud“ seemnekupardega varsi.
Harilikud seenlilled on tegelikult hoopis rohttaimed, aga neis puudub klorofüll ehk seetõttu ka roheline värv, kuid selle puudumine viitab, et seenlill pole ise võimeline suhkruid tootma, olles seega sunnitud teiste taimede poolt „valmistatud toitu“ hankima.
Seenlille taim jääb täiskasvanult alla veerand meetriseks. Tema soomusjad lehed on pehmed, meenutades rohkem „seeneliha“, sest seentega ongi seenlille elu seotud. Seenlille risoom on pinnases seeneniidistikuga läbi põimunud ja nii hangivadki seened seenlillele vajalikke toitaineid. Kuid ka seened ei ole iseseisvalt võimelised suhkruid tootma, aga seened parasiteerivad läheduses kasvavatel taimedel ja nii saavad seenlilled toituda just seente vahendusel.
Kellelt siis seente vahendusel toitaineid omale hangitakse?
Toitaineid hangitakse suuremate puude juurtest, sest seenniidistiku ja seenlillede toitmine ei ole puudele kurnav. Pigem osutab seeneniidistik puudele kasulikku teenust, sest hõlbustab puude juurtel vee ja selles lahustunud mineraalainete kättesaadavust. Kooslus tundub olema sobiv, kui osapooled sellest võidavad.
Seenlill
Kui õitsemise ajal püsib seenlille õisik longus, siis viljumisel ajab õisikukobar varre sirgu ja seda võime märgata juba augustikuu esimesel poolel.
