Pildistas Ago Mletsin
Fotod Arne Ader
Nurmkanad koduõue puhastatud jalgrajal
Nurmkana ehk põldpüü Perdix perdix
Lumevaip sulab, aga lumerikkamates paikades liiguvad nurmkanade pesakonnad või salgad veel inimeste silma alla ehk külade, talude, lautade ja teeäärsetele põldudele. Lume sulades liigutakse uuesti põldudele või niitudele, aga hoitakse põõsastike ja metsaservade lähedale, samuti jõgedeäärsetesse võsastikesse, luhtadele ning metsalagendikele. Siis on need maas toituvad kanalised vähemärgatavad.
Nurmkanad teepervel
Nurmkanad on meil paigalinnud, kes toituvad maapinnal, kus liigutakse kas kõndides või joostes. Lendu läheb seltsing kas ohu korral või siirdudes uuele toitumispaigale. Nurmkanad kõnnivad ette sirutatud kaela ja küürus seljaga, aga joostes võtavad püstise hoiaku. Lennupilt jääb madalaks, lennatakse kiirelt tiibadega vaheldumisi veheldes ja liueldes.
Nurmkana
Nurmkanade sulestik paistab pruunikana, rind ja kael hallid ja saba roostepruun. Emaslinnu sulestik sarnaneb suures osas isaslinnu omaga, aga kana kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem kui kukel. Erinevad paistavad ka näomustrid ja sabasulgede suurus. Nokk ja jalad paistavad hallidena ja nende kaal jääb alla poole kilo.
Talvisel ajal kimbutavad nurmkanu nii raud- kui kanakull ja väikeimetajatest rebane ning nugis.
