Video Looduskalendri arhiivist, merikotkaste söödaplatsilt
Ronk ehk kaaren Corvus corax
Sulestik on ronkadel must, võimas nokk must, jalad mustad, kas ka silmad – ei need on tumepruunid. "Ronkmustade" lindude sulestikus näeme hea valgusega nii rohekat, kui sinakaslillat metalset helki. Kehapikkust keskmiselt kuuskümmend sentimeetrit ja kaalu üle kilo. Tiivad suhteliselt kitsad , aga siruulatust kuni meeter kolmkümmend sentimeetrit.
Olgu ilm päikseline või tinahall, päeva pikkus paneb mängulised linnud hullama. Isaslind peab avaldama kaasale väärilist tähelepanu. Nokast pakutakse sümboolseid maiuspalu, mille emaslind väärilise flirdiga vastu võtab. Vaatepilt võib kohati päris naljakaks kujuneda ja muidugi need kevadised ronkade hääled, sellest võiks jäädagi rääkima.
Vanad linnud on autoriteedid kogu kaarnakambas ja nii ei näe vaatleja ka ronkade omavahelisi konflikte – kõik omavahelised probleemid lahendatakse rahumeelselt.
Pärimustes ja muinasjuttudes mäletame, et kaarnad sehkendavad põlislaantes elavate nõidade või muu sellise rahvaga, aga neid pole kunagi kurjusega seotud - ronka on peetud targaks linnuks, kelle nõuandeid oli mõistlik kuulda võtta.
Muistsed põlismetsade asukad on tänaseks vähesel määral ka meie linnadesse kolinud. Mõned aastad tagasi oli veebikaamera Kultuurikatla korstna otsas, kus ronga pesitsemist sai enne korstna remonti näha. Sealt sai tuule tiibadesse kaks linnalist noorlindu.
