Leethiir Myodes glareolus
Leethiired on hamsterlased kes tegutsevad aktiivsemalt hämaruse saabudes, aga päevasel ajal tegutsejat märgata pole samuti midagi haruldast.
Algselt olid leethiired metsaelanikud, asustavad hääl meelel raiesmikke, sest igasuguse risu vahel on mõnus tegutseda, põõsastikke, aga on ilmunud ka linnaparkidesse. Urusüsteeme rajatakse puujuurikate vahele, liigutakse mutikäikudes ning kasutatakse sobivaid prahihunnikuid. Ronitakse puude madalamatel okstel ja põõsastel. Rohumaadelt me leethiiri ei leia – neid välditakse. Kodupiirkond on emasloomadel väiksem, kui isasloomadel, aga nendegi tegutsemisala võib harva poolest hektarist suurem olla.
Põhjust leethiirtest kirjutada jagub sest neil peaks kestma aasta esimene jooksuaeg, mis sõltub osaliselt ilmaoludest. Emasloomade tiinus kestab mõned päevad üle kahe nädala, aga pesakondi võib tänavu olla neli kuni viis. Üksikhooldajal võib olla kuni seitse poega, keda imetatakse paar nädalat.
Leethiirte kasukas märkame seljal punakaspruuni, kõhupool hallikat. Iseloomulikuks tunnuseks heledamad kõrvatagused. Kehapikkust kaheksa kuni kümme sentimeetrit, sabapikkust poole kehapikkuse jagu. Kaal oleneb muidugi loomakese vanusest, kõikudes kaheksateistkümne ja pea neljakümne grammi vahel. Esijalgadel neli, tagajalgadel viis varvast. Maapinnal liigutakse hüpeldes.
Enamalt jaolt taimetoidulised tegelased otsivad vahel putukaid ning selgrootuid. Mõningal määral kogutakse urgudesse toiduvarusid. Elus püsimiseks peavad leethiired toituma vähemalt kümme korda ööpäevas ehk koguseliselt 80% kehakaalu jagu.
Hinnanguliselt on tegu Euroopa ühe arvukaima imetajaga. Vähesel määral peetakse leethiiri metsakahjuriteks kuna kasutavad toiduks noorte puude koort. Looduses peetakse neid loomse toiduahela oluliseks lüliks, olles saagiks nii röövlindudele, väikekiskjatele jpt-le.
Teada võiks sedagi, et leethiired levitavad Eestis nii puukentsefaliiti, kui hantaviiruse erinevaid tüvesid.
