Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste
Kevad algab pühapäeval, 20. märtsil kell 6.30 hommikul. Aga kevad on juba pool kuud hiilides tulnud. Lumikellukesed on õitsemas, isakarud ärganud, kõik olulised vararändajad juba kohal. Minu akna all tihendavad harakad oma oksakubupesa juba nii tihedaks, et isegi katuse ja pesa vahelt ei paista enam valgust läbi. Tea, kas on tormine kevad tulemas?
Aga teisipäeval, 22. märtsil on ka veepäev. Vete hoiu päev. Tänavu meil suurvett ilmselt jõed üles ei tõsta. Nõiakaevgi kees oma kevadised keemised ära. Ants Talioja sõnul suutis ta tänavu seda teha vaid kahel päeval, 12. ja 13. veebruaril.
Aga seda enam tasub kõnelda meie tubastest vetest. Sellest joogiveest, mida iga päev joome. Ja kuigi meedias on üles puhutud suur jutumull vee joomise kahjulikkusest, eelkõige aluselise vee joomise kohta, siis tasuks vaadata selle mõtte tegelikku tausta.
Ka minu Tartus töötav perearst on mulle vähemalt aastakümme korranud, et peaksin rohkem vett jooma. Ma usun, et paljud on seda oma perearstilt kuulnud. Ja see, et meie kraanivesi ja ka kaevu ja allikaveed kergelt aluselised on, pole mingi saladus.
Probleemiks ongi see, et meie manustatav vedelik on enamasti ülihappeline. Coca-Colal on pH umbes 3-4. Ja väga paljudel lastel ongi see ainus jook. Sama hullu toimega on suure suhkrusisaldusega mullijoogid.
Kohvi, mida paljud kontorilaua taga joojad päevas kuni liitri endale sisse larbivad, viib kofeiini tõttu vett meie organismist hoopiski välja. Ja kui jätame kohvijoomise maha ja hakkame jooma vaid ravimtaimeteesid, siis peame kindlasti arvestama, et ka väga paljud meie ravimtaimed on diureetilise toimega.
Seega ei jää väga palju neist vedelikest, mida joome, meie organismi toetama.
Ja ma kinnitan oma perearsti diagnoosi, ma joon tõesti liiga vähe vett.
Neil aegadel, kui saan käia allikatel või teen maal aiatöid, tunnen ma tihti peale füüsilist pingutust janu ning ma joon vett suurte sõõmudega.
Aga kui istun kodus arvuti taga ja kirjutan, siis avastan lõunaks, et ainsam vedelik, mille päeva jooksul tarbinud olen, on see hommikune 150 milliliitrine tassitäis kohvi ja natuke vett ka hommikupudru sees. Kõik.
Viimasel ajal olen lahendanud enda jaoks asja nii, et panen hommikul veepudeli arvuti ette, et pudel oleks ekraani ees vaateväljas, et pilk tahes-tahtmata langeks aegajalt sellele.
Plastpudelist ma juua ei taha ja olen endale ostnud selle veepudeli, mis pidi tavalise kraanivee muutma allikaveeks. Ostsin selle pudeli põhjusel, et see on klaasist ja ta on lihtsalt ilus. Ja kuna ma enamasti sinna siiski allikavett panen, siis ma loodan et tal ümberpööratud efekti pole.
Aga küsisin doktor Katrin Õunapi käest, miks ma arvutilaua taga enam juua ei taha. Ta seletas seda veidi keerulisemalt, aga lihtsustatult on asi selles. Et virtuaalmaailmas elamine surub meil alla igasugused loomulikud tunded. Me ei tunne nälga ega janu.
Söögiga on asi lihtsam, sest meil on kehtestatud kolm korda päevas söömise aeg. Enamus seda ka regulaarselt kindlatel kellaaegadel teeb, kuigi otsest nälga ei tunne. Vahel minnakse sööki võtma ka arvutiekraanilt nähtud toidureklaami ajel. Kuid joomispause meil ette nähtud ei ole. Ja me lihtsalt ei joo.
Katrin ütleb, et tal on arvutiekraani külge kinnitatud paber, millele kirjutatud: “Joo vett!” Ja laual on ka kohvitass veega, sest see on harjumuspärasem.
Pole mõtet kehtestada piirnorme, kui palju vett peaks inimene jooma. Kindlasti peaksid oma joomisharjumused üle vaatama need, kel on ülekaalu, kelle pea sageli valutab või kes põevad sageli külmetushaigusi. Ainult toiduvaliku ülevaatamine ja vitamiinide ning lisaainete sissesöömine ei aita. Meie keha koosneb suures osas veest ja kui seda vett napib, siis annab see ka kehaliselt tunda.
Minu suur unistus on see, et tehtaks korda meie linnaallikad. Kas teate, kus on teie linnas allikas? Arvate, et ei olegi?
Tegelikult on enamuses linnades olemas ka Allika tänav ja see on vana nimi. Enamasti saanud oma nime just allika järgi.
Kui selle aasta “Teeme ära” keskendub peamiselt merekultuurile, siis need kogukonnad, kelle kodu on sisemaal, võiksid üle vaadata linnade ja asulate allikakohad, need korda teha ja puhastada ning peale ka mingi korraliku raketise rajada. Veeproovgi ei maksa nii palju, et seda ei saaks üheskoos tellida.
Ma olen käinud otsimas mitme linna allikaid Allika tänavalt. Tõsi, Tallinnas on see endine Karja-allikas korralikult kinni müüritud. Aga see-eest on olemas hea veega Rõõmu allikas Nõmmel. Tartus on Allika tänava allikad vist kuivendamisega hävitatud, aga vägev allikas pulbitseb sealsamas lähedal Herne tänaval. Türil on Allika tänava allikas maetud veehoidla alla. Valgas on allikas Allika tänava ja Metsa tänava vahel. Küllap oskate juba siia nimekirja ühtteist lisada.
Aga sellise korda tehtud allika juurde allikalkäigu tulemusena ei pea te käima jõusaalis ega tassima koju raha eest pudelivett.
