Foto Arne Ader
Halljänes
Halljänes Lepus europaeus
Noori iseseisvat elu alustanud umbes kuu, pooleteise vanuseid halljänesehakatisi kohtame vast paari nädala jagu. Ei oska nad veel õieti inimest karta ega kedagi. Avamaastike põldude vahel, kus taimestik kõrge on neil hää rahulik varjuda, aga uudishimu ajab noori hulguseid külateedele, vahel elamute lähedale või kogumi hoovi, kus koera kuulda pole – no totud, mis totud. Vahel teeb noor pikkjalg sääred alles mõne meetri kaugusel inimest märgates.
Jänesemamma on tänavu ilmale toonud juba kahe pesakonna jagu poegi, teades jäneste viljakust tuleb kolmandat tiinust emasloomadel ette harva.
Juba sündides on jänesepojad nägijad, karvadega kaetud ning kaaluvad umbes sada grammi. Poegimisjärgselt jätab halljänese emasloom pojad, keda kevadel on üldjuhul kolm koheselt omaette. Pojad hajuvad varjepaikadesse üksteise läheduses ning emasloom käib neid imetamas mõni päev üle kolme nädala, sedagi vaid korra või kaks ööpäevas.
Emasloom tuleb imetama ikka hämaras või õhtuhämaruse saabudes. Rohutoidust hakatakse lisa võtma juba paari nädala vanuselt. Jänesehakatised peavad eluraskustega iseseisvalt hakkama saama ja vaenlaseid on neil „lugematu hulk“ kuni kodukassideni välja.
Suviseks halljäneste söögiks on liblikõielised taimed ja kõrrelised. Paremaks toitainete omastamiseks söödud toidust aitab koprofaagia - esimene vedelam väljaheited süüakse omale uuesti sisse, nõnda omandatakse toidust kõik organismile olulised ained. Meile harjumuspärased „jänesepabulad“ jäävad järgi peale „teist ringi“ organismis.
Täiskasvanud halljäneste kehapikkus ületab poolt meetrit, aga jääb alla kolmveerand meetri. Suuremate isendite kaal jääb alla kuue kilogrammi. Täiskasvanud isasloomad on emasloomadest, kes soojamal ajal vast paar korda poegivad umbes viie protsendi jagu raskemad, kuigi nende ainsaks ülesandeks jänestemaailmas peetakse vaid järglaste sigitamist.
Suvine kasukas pruunima tooniga, kui talvvine. Seljal mustasäbruline, pealagi tumedam, kui nägu ning heledam paistab ka tagapool. Heledamat punakaspruuni tooni märkame nii kurgu-, kui lõuaalusel, külgedel ja jäsemete väliskülgedel. Kreemikat tooni jagub kõhualusele ja jäsemete sisekülgedele. Tumedamatena paistavad kõrvaotsad ja sabapealne. Sabapikkust võib „nudisabal“ olla pea kümme sentimeetrit.
Halljänese kollase silmaiirisega silmad asetsevad pea külgedel, mis võimaldab tõeliselt avarat vaatevälja - pea 360 kraadi.
Kui Sul on väga palju vaenlaseid, siis päästavad halljäneseid vaid tähelepanelikkus, koduümbruse tundmine ning väledad jalad – jooksukiiruseks on kuni 50 km/h, vajadusel lühiajaliselt spurtides veel paarkümmend kilomeetrit tunnis lisaks.
Halljänesed elupaik ei jää kuigi kaugele sünnikohast vast ainult mõni kilomeeter.
Siiski on vanaloomadel nn oma kodupiirkond, mis võib kattuda isegi mitme liigikaaslase omaga, aga see oleneb juba halljäneste arvukusest.
