Lugu ja visuaal Kaido Einama, www.reisijutud.com
Paljassaare poolsaar oli kunagi saar. Nii nagu paljud teised põhjaranniku saared, oli ka see asustatud rannakaluritega, siin käis meretagune elu ja rahvast sidus suure linnaga madal väin, mida sai heal juhul ka hobuvankritega ületada.
Nüüd on saar pealinnaga kokku kasvanud. Vahepealne militaarajastu on läbi, ka üheksakümnendate metallikauboi-ajastu möödas ning vahepeal üsna rämpsune maatükk enam-vähem puhtaks saanud. Autoga enam poolsaarele ei lubata.
Lindude pesitsuse ajal ei tohi ka jalgsi suurelt teelt kõrvale kalduda, kuid näiteks talveajal saab lausa jäämatku ette võtta. Alloleval kaardil ongi osa teekonda jää ajal tehtud. Suvel seda proovida ei saa.
Tallinna kesklinnast võib tulla bussiga, autoga või rattaga. Jalgratta jaoks on Paljassaar väga sobiv koht, teed on läbitavad, aga mitte igavad. Pikakari randa viib kergliiklustee.
Katariina kai ääres asub muidu üsna suur autodele parkla, mis rannahooajal on ikkagi täis. Kui kai otsas käidud ja Tallinna kilukarbisiluett üle vaadatud, võib Pikakari rannas natuke rannamõnusid nautida, siis aga peaks suunduma veidi tuldud teed pidi tagasi ja tõkkepuu kõrvalt teele, Paljasaare tipu poole.
Kunagi oli see tee prügipuistajate lemmik-koht. Põõsa alla sokutati ka tööstuslikke jäätmeid. Nüüd hoiab tõkkepuu autoga tulijad eemale ja loodus on vabanenud platsile peale tunginud: kahel pool on tihe põõsastik ja pea kohal lendavad seal pesitsevad linnud.
Esimene vaatetorn jääb teelahkmele, kust otse edasi kulgeb sirge tee otse kunagisele Paljassaare saarele, parempoolne aga läheb piirivalvekordoni ja teise vaatetorni juurde.
Teine vaatetorn on rajatud kunagise nõukogude piirivalvetorni otsa - tüüpprojekt, mida kohtab igal pool endise Nõukogude Liidu rannikul. Selle otsast näeb nii Paljassaare kahe haru vahel asuvat linnurohket siselahte kui Tallinna lahte, mis on reisilaevarohke. Binokliga vaadates kohtab kajakaid, pardilisi, meriskeid, mõnikord lendleb pea kohal ka roo-loorkull. Talvel näeb kõrgeid rüsijääkuhjasid peale tuulisemat ilma.
Enne piirivalvetorni on natuke välja puhastatud veel üks torn - Valge torn. See üle 100 aasta vanune kaitse-ehitis nägi kunagi välja nagu Paks Margareeta, aga pommitati eelmisel sajandil sõjaväe märklauana puruks. Nüüd on tornist järgi vaid maa-alused keldrid. Juures on infotahvel kunagise hoone skeemidega.
Kui aastaaeg ja jää lubavad, võib üle linnulahe piirivalvetorni juurest otse Paljassaare teise haru peale lõigata, keeluajal aga tuleb tagasi esimese torni juurde jalutada (või vändata) ning sealt Paljassaare kaugemasse tippu edasi mööda teed minna.
Talvine vaade Kopli poolsaare suunas.
Väikse järsu kruusaranniku serval kulgeb kaarjas tee edasi või õigemini tagasi Kopli-poolsele kaldale, kus asub hiiglaslik veepuhastusjaama mahuti. Vaata allolevat kaarti ja pööra õigelt teelt vasakule, sisemaale, nii saab otse sirgele teele tagasi, mis viib Pikakari juurde. Jälgi ka infotahvlitel olevat infot piirangualade ja kuupäevade kohta, mil lindide pesitsust ei tohi häirida.
Võib ka otse kallast mööda jätkata, aga nii jõuab lõpuks veepuhastusjaama mullaharimisväljakutele. See on keskkonnatehniliselt hariv lõppsiht, kuid sealt on keeruline tagasi Katariina kai juurde pääseda.
Kai juures olev Pikakari rand on aastaid saanud oma veepuhtuse eest sinilipu, see on ka muudest randadest vähem rahvastatud, kuid ranna tagumise poole on hõivanud vanemaealised mehed, kes kasutavad põõsastega varjatud liivariba nudistide rannana.
Vaata kaarti suuremalt:
Vaata Street View vaadet esimese vaatetornini:
