Koelmul kohtame veel nii kudejaid, kui nende satelliite

LK foorumi liikmed on tundnud huvi, keda pisiloomadest sellistes veekogudes tegutsemas näeme. Teavet jagab Henn Timm Eesti Maaülikoolist:

„Jõgede ja ojade ülemjooksul, kus vool kiirem ja vesi külm, planktonit peaaegu ei esine. Zoobentoses (põhja-loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod… Tüüpilisteks kaladeks jõeforell või harjus“.

Henn Timmi andmetel on Voore oja suurselgrootuid käidud uurimas aastatel 1993-2000, kokku kaheksal korral ja kolmes paigas: Sae küla (11 km lähtmest), Rakvere – Tudu mnt (13 km) ja Lavi küla (19 km). Leitud on 43 taksonit.

Kõige sagedamini on kohatud jõe-kirpvähki:     

Jõe-kirpvähk    

 

Jõe-kirpvähk        Gammarus pulex

 

Kui täiskasvanud isaste kirpvähkide pikkus küündib paari sentimeetrini, siis emastel jääb see pool sentimeetrit vähemaks. Neil on seitse jalapaari ja kaks paari tundlaid: kaks esimest jalapaari on muutunud nn haardejalgadeks, mis lõpevad küünistega, mille abil kirpvähk oma saaki haarab.

Värvuselt valkjaskollakast kuni hallikasroheliseni. Puhkeasendis viibivad kõverdunult, aga vees liigutakse kas ujudes või ka hüpetega.

Toitutakse peamiselt vette langenud puulehtedest.

Jõe-kirpvähid on viljakad ja võivad paljuneda kaks korda aastas. Nad on oluliseks toiduks ka forellidele.

Eelistatakse voolavat, hapnikurikast ja lubjarikast vett, olles veekogu seisundi indikaatorliigiks nagu ka napptigu.

Napptigu    

 

Napptigu       Ancylus fluviatilis

 

Napptigude koda ei ole keerdunud, olles ovaalne 5x6 mm. Koda võib olla veidi uurdeline, tipp veidi konksjas, värvuselt kollakaspruunist kuni tumehallini.

Elutseb enamalt jaolt just voolava ja puhta veega paikades, kinnitub kividele, toitudes planktonist.

Märkida võiks ka ojapäevikut  (Baetis sp),  klibuvana (Silo pallipes), harilikku lõpusehmeslast (Rhyacophila fasciata) ja surusääsklasi.

Ehmestiivaliste vastseid oleme kaamerapildis sageli märganud liikumas. Vastsed ehitavad omale kaitseks ärasöömise vastu kaasaskantava, enamuses toruja kujuga koja, aga leidub neidki, kes poevad elama mingisse urgu.

„Puruvanadeks“ saame nimetada ainult ühte kindlat perekonda  (Phrygaena) ja puruvanalasteks ühte kindlat sugukonda (Phrygaenidae), aga ülejäänuid peame nimetama kuidagi teisiti.