Foto Urmas Tartes
Kaks isast lapsuliblikat ajavad taga ühte emast
Lapsuliblikas Gonepteryx rhamni
Tänavu kohati lapsuliblikate esimesi, kuldkollaste tiibadega isasliblikad juba kuu aega tagasi. Kahvatukollaste, aga pigem isegi valkjasroheliste tiibadega emasliblikaid võib algaja liblikahuviline segi ajada suur-kapsaliblika isasliblikaga. Lapsuliblikate emasliblikad sai mõne päeva eest kohatud ka põhjarannikul, aga seal hoiab ilma jahedana merevesi, mis pole soojenenud veel viie soojakraadini paari meetri sügavusel. Päris kaldalähedastes lahtedes võib vesi peale keskpäeva käega katsudes tunduda päris soojana, kuid jahtub öösel kiiresti
Lapsuliblika soo edasikandjad - emasliblikad on isasliblikatest märgatavalt heledamad. Lapsuliblikate talve üle elanud põlvkond on tegelikult nö „ülipika elueaga“, kui võrrelda teiste päevaliblikatega ja nad võivad veel elus olla uue põlvkonna valmikute koorumise aegu juulikuus.
Isasliblikaid „reedab“ juba eemalt tiibade sidrunkollase värvus. Lähemal uudistamisel märkame lapsuliblikatele omaseid heledaid tiivasooni, ees- ja tagatiibade teritunud tippe ja neil paiknevaid punakaspruune tähne. Tiibade alakülje värvus paistab veidi heledamana. Lapsuliblikate tiibade siruulatus on umbes viis sentimeetrit.
