Põldlõoke Alauda arvensis
Vabariigi aastapäeva paiku hakkavad põldlõokesed meile saabuma: alul meie suursaartele mõned päevad hiljem juba mandrile, aga kõik oleneb ikka ilmadest ja rännuks sobivatest tuultest. Mõiste „lõokesetalv“ on meile tavapärane, aga märtsikuus sulab üldjuhul värskelt sadanud lumi mõne päevaga. Vanasti öeldi, et: „lõokesed sõtkuvad lume meie väljadelt“.
Linnumehed väidavad, et nn „esimese laine“ saabujate enamuse moodustavad isaslinnud kuigi isas- ja emaslinnud on sarnase sulestikuga on looduses nende eristamine võimatu. Emaslinnud hakkavad meile jõudma kuni paar nädalat hiljem sarnaselt paljudele teistele rändlindudele. Läbirändel olevaid põldlõokesi võib tähelepanelik lõõritamas kuulda isegi asulates ja linnades.
Põldlõoke
Maapinnal pesitsevatele lindudele on tagasihoidlik sulestik kasuks. Selline pruunikashall varjevärvus annab võimaluse paigale tardunud linnul pea märkamatuks jääda. Maapinnal tegutsevad põldlõokesed kõndides või joostes. Ümbruse uudistamiseks peatutakse, kas mõnel kõrgemal mättal või kivil.
Kas Te olete märganud põldlõokesi põõsastel või elektritraatidel istumas – sellist vaatepilti kohtab väga harva.
Toiduks otsitakse ületalve säilinud taimeseemneid, aga samuti putukaid, nende vastseid, tigusid ja ämblikke.
Põldlõoke
Lindude lendutõusul hakkavad silma laiade tiibade valged tagaservad ja sabal valged veermised sabasuled.
Tugeva kehaehitusega põldlõokeste pikkus jääb alla paarikümne sentimeetri. Pealael märgatavaid kiirusulgi turritatakse nii erutuse, kui märgatud ohu korral.
Põldlõokeste vaatlused: LINK
