Harilik sarapuu Corylus avellana
Põhja-Eestis sarapuuks ja Lõuna-Eestis pähklipuuks kutsutu võib kasvada alusmetsade lubjarikastel muldadel kuni kümnetüvelisena, aga jääb pigem hästiharunevaks ja kõrgeks põõsaks, kui kasvab puuks.
Kiirekasvuline sarapuu hakkab vilju kandma peale viiendat kasvuaastat, aga muutub pähklikorjajale ahvatlevaks alles kümne kasvuaasta möödudes. Tõeliselt külluslikud pähkliaastad võivad korduda kolme kuni viie aastaste vaheaegadega.
Tänavu mõnes sarapikus pähkleid leidub, kuid lähinaabruses võivad puud tühjad olla. Vot on selline aasta.
Sarapuupähklid
Augusti alul olid valkjat tooni pähklid sarapuul täissuuruses, aga küpseks saavad pähklid alles septembri keskpaiku siis kui pähkli koor on muutunud helepruuniks. Valmis pähkel eraldub kuivanud lüdist ehk kuupulast ja pähkleid saab korjata nii, et raputad sarapuud tugevalt mil küpsed pähklid maapinnale pudisevad ning toored jäävad veel valmima.
Üheseemnelisi pähkleid võime leida kuupulast kuni viis tükki ja nende keskmiseks läbimõõduks hindame umbes paar sentimeetrit. Meie sarapikest korjatud tuhande pähkli kaaluks võime hinnata veidi üle kilo. Kui pähkel ei taha kuupulast välja tulla võib peaaegu täie kindlusega ennustada, et pähklil puudub tuum sest noore pähkli sisse oli munenud pähklikärsakas.
Miks on mõislik korjata toitainete rikkaid valminud pähkleid?
Toorelt korjatud pähklid lihtsalt säilivad halvasti, pähklituumad kuivavad pisikesteks ja võivad hallitama minna ehk toiteväärtus ja maitse jäävad kesisteks. Tuumad Korjatud pähklid on mõistlik õhu käes kuivatada ja säilivad toatemperatuuril pärast kenasti.
Metsaelanikest peavad toitaineterikastest pähklitest lugu nii pruunkaru, oravad ja hiired nagu ka linnud ja neil kõigil on oma „käekiri“ kuidas pähklituum koorest kätte saada.
Pruunkaru on pähklil käinud
Karu räsib oma suure kaaluga sarapuud lihtsalt maha ja sööb pähkleid koos koorte ja kuupulatega.
Orav sarapuul
Orav oskab lugu pidada valminud pähklitest sest temale ei valmista nende kättesaamine mingit vaeva. Loomake nakitseb esikäppade vahel pähkli tippu pisikese augu. Surub näritud august sisse alumised lõikehambad mille järel pähklikoor lõhestub (nii tegutsevad vanad ja kogenud oravad, tänavusuvised noorloomad alles õpivad seda „kunsti“, nähes pähklist tuuma kättesaamisega parajalt vaeva). Loomulikult peidetakse sarapuupähkleid talvevarudeks.
Leethiir
Pisinärilised otsivad maapinnale pudenenud pähkleid närides pähklikoorde augu suvalisest kohast ehk sealt kus siledale koorele hambad paremini taha hakkavad. Nende näritud pähklikoored näevad välja päris „karvased“.
Mänsak
Usinalt tegutsevad sarapikus mänsakud. Nemad leiavad enda tarbeks sügisel peidetud pähklitest talvel ülesse suure enamuse isegi paksu lumikatte peidust. Kuidas suudab lind kõik sügise jooksul peidetud pähklid oma peakese „kõvakettale“ salvestada on siiani täiesti arusaamatu?
Pähkleid purustab mänsak kas mõnel lähedal oleval kännul või mättal sest ümbruse ohutust tule ettevaatlikul linnul kontrollida. Ühe jalaga hoiad mänsak pähklit paigal, löök või kaks tugeva nokaga, tuum nokas ja juba kõhus… tuleb järgmise pähkli järele lennata.
Kes veel lindudest sarapikes võivad tegutseda?
Kui märkate nokitud pähklit mõne puu oksaharude vahel võiks ju tegu olla mõne linnuga, aga puukoristaja jätab pähklikoore lihtsalt puuprakku.
Mõnda kindlat sarapuud külastavad näiteks rähnid mille alt leiame hulga purustatud pähklikoori, aga harakas katsub pähklist tuuma kätte saada maapinnal…
