Pildistas LK-team
Harilikud murumunad ehk rahva keeli ämmatossud
Harilik murumuna Lycoperdon perlatum
Nädalavahetusel oli meie metsade värvikaim aeg mis lihtsalt kiskus loodusesse. Seeneaastast kui sellisest pole mõistlik kirjutada, aga metsast tuli ikka läbi käia ja ringi vaadata.
Oktooberiga lõpeb tavapäraselt murumunade hooaeg ja neid kasvas pühapäeval veidi avatumates kohtades, kus kasin vihm ja hommikune kaste maapinda niisutanud. Murumunasid kasvab meil kümme erinevat liiki, aga kõige levinum ja arvukam on harilik murumuna keda võime kasvamas leid nii koduaedadest, parkidest, kui erinevatest metsatüüpidest ning mõnel aastal võivad murumunad olla väga arvukad.
Murumunad on kena välimikuga seened nii seenepea, kui seenejalg kaetud pisikeste ogade ja näsadega ning nad on söödavad isegi toorelt – mõni kiidab mõne jätab võõra maitse tõttu ükskõikseks. Kui Te pelgate esimese hooga seent maitsta, siis tasuks alustuseks noor seen pooleks lõigata: seest täiesti valge viljalihaga harilik murumuna on söödav (keskelt veidi kollakas jäta metsa). Aga nuusuta lõigatud seent sest tema lõhn tundub nõrk kuid meeldiv.
Internetist leiate tarvitamiseks hulga retsepte. Soomlased säilitavad noori seeni sügavkülmikus.
Vanad hariliku murumuna viljakehad muutuvad „ämmatossudeks“ ja nende sisu oliivikarva pulbriks. Tugev seenejalg on pruun ja võib metsas püsida kevadeni.
