Rajakaamera ülesvõte LK-team
Kaljukotkas toitub raipel
Kaljukotkas ehk maakotkas Aquila chrysaetos
Ka talvisel ajal hoiduvad inimestest hoiduvad kaljukotkad suurtele lagedamatele rabaaladele ja neid võib meil talvel olla üle 150 isendi (pesitses meil suvel vähemasti kuuskümmend paari ja tavaliselt lennuvõimestub üks pesapoegadest).
Nii vana-, kui noorlindude välimust tunnevad hästi need, kes on jälginud suvel pesakaamera ees toimunut. Vanalindude sulestik on ühtlaselt tumepruun ja ainult neile iseloomuliku kuldkollase peaga sest enamuses ollakse paigalinnud. Meil möödunud aastal koorunud kotkapojad on läinud hulkuma lõuna suunas, aga nende asemel võime kohata laiemalt ringi hulkuvaid põhjapoolt saabunud noori linde. Noorlindude sulestik on vanalindude omast heledam, millel iseloomulikud valged laigud tiibadel ja sabatüvel. Talvel pole pikasabalisi kaljukotkaid kellegagi segi ajada ja lennupildis hoitakse oma siruulatuselt pea kahemeetriseid tiibu soodsates õhuvooludes tiirutades kergelt ülesse poole. Lennus sooritakse kuus kuni kaheksa tiivalööki, et siis mõned sekundid liuelda. Uhked suured kotkad.
Toiduga pole talvisel ajal kellegi kerge ja hästi oma eluala tundvate vanalindude saagiks võivad olla valgejänesed ja lindudest tedred, aga murtakse ikka kõiki kellest jõud võib üle käia. Hoolimata kõigest moodustab karmil ajal kaljukotkaste toidulauast olulise osa raibe.
