Kassikakk jälgib pesaaluse lähedal liikuvat metsnugist. Sellise suurusega väikekiskjast käib tema jõud üle

Suurem osa meie kakulistest alustab oma tegemisi hämara saabudes ja eks seetõttu näeme neid looduses harvemini kui huikamist kuuleme.

Legendid pajatavad kakkude imelisest kottpimedas nägemisest, aga tegelikult võib seda inimese nägemisest ainult kuni paar korda ergumaks pidada. Pigem peavad kakud kogu oma elu hämaras ja aistingute varal toimetama. Inimenegi näeb pimedas liikuda aga ruumis liigub käsi koheselt lüliti poole ja looduses saab kasutada taskulampi või häda pärast mobiili, enne kui silmad pimedaga harjuda jõuavad.

Erinevate uurimuste tulemusel võiks kinnitada, et kakud näevad hästi ka päevasel ajal ehk täiesti võrreldavalt päevaaktiivsetele lindudele, näiteks kodutuvidele aga värvide eraldamine võib veidi halvem olla.

Nüüd olulisest ehk kakuliste kuulmisest.

Nende kuulmine on oluliselt parem kui paljudel teistel linnuliikidel ja just kõrgete helide puhul ehk pisiimetajate ja oma igapäevaste saakloomade piiksumist.

Kakkudel on suured kõrvad (mitte segi ajada suliskõrvadega, mis paistavad kassikakkudel või kõrvukrätsadel). Kõrvad astesevad linnu peas aga erineval kõrgusel ja sulestiku peidus. Sulestik kõrvade läheduses nagu peegeldaks helisid ehk umbes sarnaselt nagu inimene paneb käe kõrvalesta taha, et kauget heli paremini kuulatada. Teisisõnu on kakkude kõrvades parabool ehk nn füüsikaime, mis laseb heli ainult ühest paigas kuulda. Vabandan, aga paremini ei oska seletada ja huviline leiab kindlasti täpsema tõlgenduse.

Seetõttu suudavad kakud pisinäriliste asukohta isegi lumevaiba all päris täpselt määrarata, et saaki rünnata. Kakkudel on suur pea, suurte kõrvade ja silmadega ning sealt võib olla tulnud ütelus, et kakud näevad kõrvadega.