Fotod Arne Ader
Roohabekas
Roohabekas Panurus biarmicus
Tõeliselt kaunid paigalinnud, keda vähesed kohanud ning seda põhjusega. Roohabekate ideaalmaastikuks on roostikud, seda nii merelahtedes, kui mageveekogudel. Kuna nähtavus jääb sellises ümbruses igal juhul piiratuks, kuid roostikesse rajatud laudteedel võib nädalalõpu matkaja neid kohata küll. Kui roohabekad liikumas, siis ikka seltsinguga, vahel reedavad linnud oma asukoha naksuv-tilksuvate häälitsustega.
Roohabekat kohati esmakordselt 1978. aastal. Mõne aasta möödudes pesitseti Matsalu roostikes ja tänapäeval juba sobivates elupaikades üle Eesti. Osa lindudest sooritavad rändeid lõuna poole, aga talvituma jääb vast tuhatkond isendit - sellele annab täpsema vastuse talilinnudude loendus
Nende lindude välimust peab suisa kirjeldama. Emas- ja isaslinnud on omavahel hästi eristatavad. Kaunilt roostekarva kollakas näeb välja mõlema sugupoole sulestiku värvus. Pika saba pikeneb astmeliselt ning äärmised suled on valged. sabaots ümar. Roohabekate pikkus küünib viisteist sentimeetrini, kaal kuni mõnikümmend grammi.
Nüüd erisustest. Isaslinnu sinakalt halli peasulestikku ilmestab silmade ümbrusest algav uhke must haberiba. Rinnasulestik valge, aga sabaalune must. Nokk õlekollane, jalad musta värvi.
Emaslinnu pea ja seljasulestiku roostekarva, nokk rohekaskollane - uurige erinevusi Arne piltidelt.
Värvuliste kohta pikkade jalgade ning tugevatele küünistelega, aga sellised peavadki olema „töövahendid“ rookõrtel kõõlumiseks.
Tiivad paistavad lühikesed ning ümarate otstega ja vast seetõttu jätabki nende lennupilt veidi „saamatu“ mulje. Lennatakse roolatvade kõrgusel, siis võib kuulda vaikset tiivavidinat.
Aga kuidas putuktoidulised talvel hakkama saavad? Seda me teame, et enamuse aastast elutseb roogudes hulgaliselt putukaliike, mida toiduks otsitakse.
Uurijate andmetel tugevnevad sügise jooksul roohabekate maoseinad. Alla neelatakse umbes pooltuhat väikest kruusatera - see annab võimaluse roohabekatel seemnetoidule üle minna. Valdavaks talitoiduks ongi pilliroo seemned, aga kõrkjate kõvad seemned lähevad kasutusse alates jaanuarikuust.
Kevadel „veskikivikesed“ lihtsalt väljutatakse, maoseinad saavad jälle tavalise oleku ja roohabekad lähevad esimesel võimalusel üle putuktoidule.
Viimaste päevade vaatlused: LINK
Roohabekas
