Peep Käspre pildistas Lääne-Virumaal
Halljänes Lepus europaeus
Õhtuhämaras ilmuvad halljänesed, keda ka põllujänesteks kutsutakse avamaastikele, põllu- või heinamaadele. Päevane aeg tukutakse maha põlluveersetes võpsikutes või metsatukkades, kus kasvab peitumiseks tihedamat alustaimestiku.
Paksu lumikattega aastatel on just veebruarikuu, mil halljänesed õunaaedadele liiga teevad. Tänavu jääb selliste rüüstete oht pea olematuks.
Päeval peidulised halljänesed ilmuvad hämaruses välja. Vaenlaste vastu aitavad hea kuulmine, väledad jalad ning jänesehaagid. Kui kümmekond aastat tagasi polnud halljäneseid pea üldse näha, siis viimastel aastatel on olukord paranenud. Rebaste suurt arvukust kahandasid erinevad tõved, aga halljäneste arvukust mõjutavad oluliselt ka põllumajanduses kasutatavad mürgid.
Viljakatel halljänestel algas pulmaaeg tänavu veebruaris. Ühe indleva emaslooma järel võivad silgata kolm-neli isaslooma ja sel ajal on nendevahelised kaklused üpris tavalised. Pole lihtne see „jänesemäng“ ühti: kasukad lõhki, vahel pikad kõrvad või silmnägu armiline.
Ja veel, kes ise näinud või lugenud pulmamänguaegsest „jänesepoksist“: kuidas tagajalgadel istuv jäneseemand tõrjub veel mitte paaritusvalmilt, teda kosivat kavaleri.
Tiinus kestab halljänestel nelikümmend päeva või sutsu rohkem. Aasta esimene pesakond on tavaliselt väiksem. Niisiis jänesepoegadest ning nende loomade kevadistest tegemistest on meil põhjust kirjutada aprillikuus.
Ega halljänesed nii väiksed loomad polegi - kehapikkust kuuekümne sentimeetri jagu, sabajupp kümme sentimeetrit ning keskmist kaalu, kolme kilo ringis, kusjuures isasloomad on kröömike raskemad.
Novembrikuust alates kannavad halljänesed talvekasukat, millel hulk erinevaid värvivarjundeid. Talve- ja suvekasukas pole väga erinevad ning ega selline lumega kaitsevärvust ei paku. Tänavuse talvega , aga varjumiseks priima.
Halljänesed liiguvad oma sünnikohast vast ainult paari kilomeetri raadiuses, seega on „pikkkõrvad“ paiksed, aga see eest tuntakse kodupiirkonda põhjalikult. Vaid hädaolukord võib sundida halljänest kisendama. Suhtlus liigikaaslastega käib lõhnamärkidega jättes endast maha alalõua-, kubeme- või anaalnäärmete eritist. Jänestele iseloomulikku lõhna
eritavad kubemenäärmed.
Millest talvisel ajal toitutakse? Vähese lumega talvega teravilja orastest, puude- ja põõsaste pungadest ning koorest, vahelduseks näritakse püsti jäänud kõrrelisi.
Halljänesed toodi meie loodusesse, nad pärinevad rohkem lõunapoolsematelt aladelt. Meie põlislooduse liik on talvel valget kasukat kandev valgejänes, aga juba 16. sajandist pärinevad esimesed teated, et on kohatud selliseid jäneseid kelle kasukas jääb talveks jänesekarva.
