Fotod Arne Ader
Jaaniussivalgus
Jaanimardikas Lampyris noctiluca
Sellel veidi maagilisel ööl oleme teadlikult otsinud „jaaniusse“, osad meist kindlasti ka „sõnajala õit“. Kes jaanitule seltskonnast esimesena helendava jaaniussi leidvat, sel aasta jagu õnne nautida.
Helendab ainult emasmardikas - temale pole lennuvõimet antud. Isasmardikast lennuvõimeline kosilane tuleb niisiis helendades ligi meelitada.
Jaaniussituli
Emasmardika pikkus jääb umbes paari sentimeetri ringi. Oma lapiku keha ja suurte silmadega sarnanetakse rohkem putukavastsega.
Jaanipäeva paiku võime neid kohata öisel ajal helendamas, kas metsaservades või ka hõredamates metsades. Rohekas helendus tekib emasmardika tagakeha tipul nn kutiikula all.
Mille toimel valgus tekib? Lutsiferiini nimelise valgu lagunemisel rakkude fototsüütides. Helendumiseks vajatakse õhuhapnikku, selleks peab emasmardikas ronima rohukõrtele või taimelehtedele.
Helenduse intensiivsust ja tugevust suudavad emasmardikad kontrollida. Kuidas see võimalik on? Selle kohta pakutakse siiani ainult hüpoteese.
Jaanimardika poolt lutsiferiini lagundamisel tekitatav valgus on „külm“ ehk puudub infrapuna, samuti ultravioletne spektriosa. Sellise valguse kasutegur on erakordselt suur: 98% kulub valguseks ja ainult 2% soojuseks. Säästvate tehnoloogiate arendajatel jagub peamurdmist.
Jaaniuss
Paaritunud jaanimardikas oma „laternat“ enam ei süüta.
Munadest arenenud vastsed talvituvad metsakõdus, aga nende vastseiga võib kesta isegi mitu aastat.
Jaaniussi pooletunnine teekond rohuliblel
„Sõnajala õite“ lugu tundub veelgi keerulisem.
Sõnajalgade õitseaeg algavat jaanilaupäeva keskööl, kogu õitsemine kestvat vaid tunni jagu. Õied pidavat avanema suure tulesärinaga: „Kes sõnajalaõie leiab ja teda hingest hoiab see saavat võime maailma asju teada“ – nõnda arvas vanarahvas.
Sõnajalad õites
