juht.mõte
Kehvad poeedid teeb veelgi kehvemaks see, et nad ei loe muud kui poeete (nagu kehvad filosoofid loevad ainult filosoofe), kuna tegelikult saaksid nad suuremat kasu hoopis mõnest botaanika- või geoloogiaraamatust. Meid rikastab vaid meie oma erialast kaugete erialade külastamine. See kehtib muidugi vaid neis valdkondades, kus võimutseb mina.
E. M. Cioran (1911–1995), prantsuse-rumeenia kirjanik
suve.kool
teadus.ee suvekool „tõde ja õigus“ toimub 26.-27. augustil Käsmu meremuuseumis
Teadjad teavad tõde: teadus.ee suvekoole on toimunud 10 korda. Kaks aastat on subjektiiv-objektiivsetel põhjustel vahele jäänud.
11. ja järelikult juubelikool toimub kolme päeva asemel 2-päevane, Käsmu Meremuuseumi tagakambris Aarne Vaigu kaitsva tiiva all.
Sedapuhku koolitatakse end igaühe kulu ja kirjadega, kaasa arvatud esinejad.
End üles andnud kodanikele saadan soovi korral arve ja muud täpsemad teabekillud ning -pommid. Ärge muretsege, arvetega tegelen järgmisel nädalal.
Vt www.teadus.ee, tiit.kandler@teadus.ee
teadus.ee 11. suvekool „Tõde ja õigus“. Käsmu Meremuuseum. 26.–27. august 2017
On veel vähesel arvul vabu kohti. Hind 75 eurot.
Eeskava:
Laupäev, 26. august
Kohaletulek ja lõunasöök kl 13.00
Loengute algus>: kell 14.00
Loengute kestvus: pool tundi pluss arutelu.
Tiit Kändler „Kas tõel on õigusjärgne omanik?“
Tarmo Soomere „Kas meri oskab valetada?“
Indrek Rohtmets „Kellel on õigus elule?“
Andi Hektor “Tõde ja õigus, mõned elulised näited fundamentaalfüüsikast”.
Urmas Tartes "Kas on võimalik ausalt valetada?"
Erkki Truve Kas geenil on tõde või valgul õigus?“
David Vseviov „Mineviku tõe võimalikkusest“
Ekstra: Ernst Õpik: paar klaveripala ja valik eluintervjuust Käbi Lareteile.
Muinastulede öö
Pühapäev, 27. august
Jaak Kikas “Tõde tõenäolises maailmas”.
Jüri Allik "Tõde ja õigus psühholoogi pilguga"
Maria Mägi-Rohtmets „Kas tõde on õigus?“
Jüri Engelbrecht "Termodünaamika ja väärtused"
Heiko Kruusi "Foto kui tõe kriteerium"
Kulle Raig „Soome sild ja Eesti tunnel“
Priit Ennet Viktoriin „Vale ja ebaõiglus“
Seletuskiri:
Loengud on pikkusega 30 min + 15 min küsimused.
Fotomatkad huvilistele: putukad-mutukad; suuremad élud-olud. Üks pühapäeva lõuna paiku, teine hommikul.
Söömaajad: laupäeval lõuna kl 13. Siis algab istungjärk kl 14. Õhtusöök kah millalgi. Siis Läänemere tulede öö.
Pühapäeval: hommikusöök kl 10 (kui tuleb enne fotomatk). Lõuna ca kl 15-16.
Info: Tiit Kändler, 56483481; tiit.kandler@teadus.ee
teadus.ee
lugemis.vara
Tiit Kändleri põnevikus „Läbi musta augu“ õpetatakse kaduma ja naasema
Kirjutasin selle raamatu kõigile uudishimulikele algkoolilastele ja põhikoolilastele, aga siit leiavad uut teavet meie maailma kohta ka nende vanemad. Kuidas kaduda nii, et ära ei kao? See on iga universumi uurija põhiküsimus. Meie kangelased reisivad paralleeluniversumisse, kus satuvad lapikule planeedile. Selgub, et just sinna on põgenenud neandertallased! Lugu edeneb, peaaegu nagu “Nukitsamees”, ainult et lugeja leiab eraldi toodud värvikat ja tõetruud teavet meie universumi ehituse kohta.
Sädelevad pildid joonistas Eerik Kändler, nii et raamatut saab uurida ka teki all.
Suvel loetav.
teadus.ee
lugemis.vara
NAISSAARE PAADIST MAAILMATASEMEL TELESKOOPIDENI
Maalehe sari "Eestile elatud elud"
Bernhard Schmidt oli sündinud imemees, leiutaja iseenesest. Ta töötas end vaesuse, teaduskeskustest kaugeloleva päritolu ja sõja kiuste maailma täheteaduse oluliseks tegijaks. Tema leiutatud ja omaenese ainsa käega lihvitud koorektsiooniplaat kõrvaldas moonutused ja on observatooriumides kasutusel siiani.
Bernhard Schmidt sündis kesk eri rahvaid ja hirmkauges paigas Naissaarel 30. märtsil 1989, saarel, mis teenis suurema osa raha lootsidega ning mida asustati tsaari-vene kindlustuste ja sõjameestega. On ime, et meil on võtta Bernhardi vennapoja, Eestist 1943. aastal põgenenud, 2014. aastal Mallorcal surnud Hispaania kodaniku, maalikunstniku ja kirjamehe Eerik Heino Schmidt Karro haarav ja ideetäpne, originaaldokumentidel põhinev raamat „Minu onu Bernhard Schmidt“.
Me ju teame, et Schmidt inspireeris Jaan Krossi kirjutama „Vastutuulelaeva“ ning võibolla Tõnu Kaljustet taasasustama Naissaart ja looma oma Nargen-festivali, kuid kindlasti kanti Dominy Clementsi ooper Schmidti elust „Valgustatud pimedusejünger“ ette 1. augustil 2013.
Moonutustest vaba maailm
Miks on seda raamatut tore ja oluline lugeda? Sest Schmidt, saksastunud rootslastest vanematest sündinu, töötas end teatava hullumeelsusega, põhjamaise fanatismiga üles maailma parimate, kõige vähem moonutavate ja suure vaateväljaga teleskoopide valmistajaks.
Tuli vaid leiutada üks nipp, mille abil saaks lahti olulisemast moonutusest, säärilisest aberatsioonist. Kui koondame valguskiire, mis lähtub olgu meie aias puhkenud kastaniõiest või imekaugest tähest, murduvad läätse või peegli ääri läbivad valguskiired enam kui keskpaika läbinud. Moonutusi on teisigi nagu kooma ja astigmatism, millest Schmidt vabanes, kasutades väikese apertuuriga läätse. Mida suurem on vaateväli, seda enam hakkavad pilti moonutama äärtelt saabunu valguskiired. Schmidt saavutas suure vaateväljaga peegelteleskoobi.
Digiajastul rehkendatakse moonutused kavalate programmidega välja isegi meie kodutarbe fotokaamerates, asi siis veel hiigelsuurt4es teleskoopides. Ent Schmidti ajal oli asi hoopis teine.
Nälgiv ja tagaaetav leidur
Lühidalt – Bernhard Schmidt pole mingi mage näide, kuidas ajalehepoisist sai miljonär, vaid kuidas ühest nutikast poisist sai maailma esileidureid, mis muidugi ei soodustanud miljonäriks saamist. Kui jätta kõvale Edison, kes ei pannud pahaks oma konkurentide laboreid põlema pista või nende leiutatu taga nuuskida ja ideid pihta panna, on Schmidt eeskujulik näide sellest, mida aus inimene oma nupuga välja mõtelda suudab.
Ajaloolisi fotosid, mida raamatus jagub, on tore vaadata. Raamatust selgub, et kes on sündinud leiutajaks, teeb seda oludest hoolimata. Koduste kohustuste ning vaesuse kiuste tegeleb väike Bernhard tol ajal uudse fotograafiaga, leiutades rahapuuduses kaamera, mille läätseks oli pajapõhjas külmutatud jäälääts.
Siis hakkasid huvitama lõhkeained, mille puudust Naissaarel polnud. Ehitas reaktiivjõul töötava laevamudeli, ent laksis käelt küljest pöidla ja nimetissõrme. Tallinna tohtrid amputeerisid kogu käelaba, mida ei suutnud Bernardi ema, kes oli poja üksi jätnud, enesele kunagi andestada.
Elu läks edasi, nii ka leiutamine. 1905 reisis noormees Saksamaale. Mõnda aega õppis ta Göteborgi Chalmersi Tehnikaistiuudis, omandades joonestamise üksikasju. Juba siis alustas ta läätsede ja peeglite lihvimisega, oma vasaku käega. Pärast katseeksemplaride valmimist ja lõputuid äraütlemisi, õnnestus kaluri pojal kaugelt põhjamaa saarelt saada ühendust Potsdami observatooriumiga. Saksimaal Mittweidas ehitas ta enesele katseobservatooriumi ja sisustas lihvimislabori. Tal õnnestus oma peegelteleskoope müüagi.
Jah, ta katsetas ka lennutehnika alal, kuid ikkagi – need peeglite moonutused ei andnud rahu. Matemaatikat ta valdas oma lünklikust haridusest hoolimata. Puudu oli suurest ideest. Selleks oli kooma korrektsioon. „Mu käsi on tundlikum kui kõige peenem katseosuti,“ oli ta kindel. Mittweida läätsetööstus tõi talle ka teatava kuulsuse – ja võimaluse osta auto! „Ainult üksik mees on midagi väärt!“ pajatas ta oma sõbrale. „Kui kaks on koos, siis on juba tülid lahti, sadadest saab käratsev rahvamass ja kui tegemist on mõne tuhandega, siis algabki sõda.“ „Linsen-Smidt“, Läätse-Schmidt nagu teda kutsuti võis vahel nädalaks-paariks ära kaduda, külastades nii kõrtse kui ka bordelle.
Kui tegi tööd, siis poleeris päevade ja ööde kaupa, et hoida ühtlast temperatuuri. Sõda ei tulnud kasuks – majanduslangus, kahtlused päritoluga seonduda võivas seoses tsaaririigiga (1914-1915 Sachsenburgi laagris kinnipeetuna.) Protsessid Zeissi firmaga ja mis veel kõik.
Vahepeal käis ta ka Tallinnas ja Naissaarel, kus katsetas oma propelleri abil vastu tuult sõitvat paati.
Schmidti liiga lihtne geniaalne idee
Ja siis: Hamburgi observatoorium ja koomavaba teleskoobi leiutamine. 1930. aastal Jupiteri pildistamine. Idee oli lihtne ja geniaalne. Teleskoobi peegli ette tuli lisada korrektsioonplaat, kuid kuidas üliõhukest kumerplaati lihvida? Schmidt arvutas klaasi elastsuse ja jõudis järeldusele. Plaat tuleb vaakumiga nõguspeeli külge kinni tõmmata ja selle teine pind tasaseks lihvida. Kui vaakum eemaldada, ongi üliõhuke korrektsiooniplaat, ühelt poolt tasapinnaline, teiselt poolt ristlõikes kahe nõgususega, valimis. Esimese plaadi jaoks 36 tundi katkestamatut lihvimist. „See on haruldane. Kõik on selge. Kusagil pole moonutust!“ kommenteeris doktor Walter Baade Hamburgi observatooriumist, kui Schmidt näitas talle lähedalasuvale surnuaiale fokusseeritud horisontaalteleskoopi.
Bernhard Schmidti erakordne elu lõppes peaaju rabandusega 1. detsembril 1935, 46-aastasena. Meie maailmaastronoom Ernst Öpik, põgenikuna Põhja-Iirimaal Armagh observatooriumis töötanud savant, vastas raamatu autori kirjale, et isiklikke kokkupuuteid tal Schmidtiga ei olnud. Kuid Öpiku arhiivist leidsin küsimuse, mille Öpik küsis eneselt ja oma kaastöölistelt. 1950. aasta märtsis iseenda asutatud ajakirja Irish Astronomical Journal (Iiri Astronoomiaajakiri) 1. numbris toob ta teate, et oli küsinud, miks ei tulnud endised matemaatikud Schmidti kaamera peale? Inglise astronoom, dr E.B. Armstrong vastas: idee oli lihtsalt liiga lihtne! Soome astronoom, Schmidti teleskoopi täiustanud Yrjö Väisälä Turust sekundeeris: „Olin korrektsiooniplaadile tulemas 1924, aga ei tulnud; nüüd vähemalt sai selle au enesele Eesti!“
Tiit Kändler
Ülejäänud uudiseid, kommentaare, lugemistutvustusi ja muud sellist saab näha, kui minna www.teadus.ee
Häid lugemusi!
teadus.ee
im.pressum
Väljaandja: Teaduslugu MTÜ, toetab Eenet.
Toimetaja: Tiit Kändler.
Kujundus Eerik Kändler.
Teaduse tutvustamine on vaba tahte avaldus. teadus.ee lugude kasutamine on lubatud vaid mittetulunduslikel juhtudel, kui märgitakse ära www.teadus.ee ja autor ning kui pole öeldud teisiti.
