Foto Arne Ader
Metsa-tondihobu (isane)
Mets-tondihobu ehk sinine tondihobu Aeshna cyanea
Kiilidel kinnituvad lennulihased otse tiibade külge ehk neil puudub tiivaliiges, seetõttu ei saa nad oma tiibu ette ja tahapoole liigutada või seljale kokku asetada – ürgtiibsed on väga ammu sellisteks loodud.
Kõik suuremad kiilid on eristiivalised (tagatiivad on eestiibadest laiemad ), meie looduses elutseb neid 37 liiki, aga paljud on neist haruldased või üpris lokaalse levikuga.
Metsa-tondihobud on levinud kogu Eestis. Suurte kiilide kehapikkust mõõdetakse seitsme sentimeetri ringis, aga lennuaparaati koguni kümneseks.
Isaskiili näete Arne pildil. Emaskiili suurte liitsilmade taga võime märgata heledaid täppe ning tagakehal rohelisi laike - sugupooliti täiesti eristatavad. Sügiseste soojade ilmade korral võime neid kohata oktoobrikuu keskpaigani.
Röövtoidulised on kõik meie suured kiilid – püütakse kõiki, alates hetkel arvukalt parvlevatest parvlevatest surusääsklastest kuni vähemate liigikaaslasteni. Surusääsklasi napsitakse lõugadega ning kugistatakse lennul, suurema saagiga jagub rohkem tegemist, selleks laskutakse juba rohurindesse. Tavaliselt patrullitakse „oma“ veekogul või metsalagendikul, suuremal järvel on territoorium jagatud ning seda kaitstakse ennastsalgavalt – väga kergelt võib kahevõitluse tagajärjel nõrgem vette kukkuda, jäädes nõnda kaladele saagiks… Huvitav on see, et kiilid taluvad oma territooriumil teiste kiililiikide esindajad, aga mitte oma suguvendi.
Metsa-tondihobud tegutsevad meelsasti hämaras kuni pimedaks hakkab kiskuma. Uudishimulikult lennatakse järve kaldal jalutavat või järvel sõudvat inimest uurima, aga säärane huvi on vaid hetkeline.
