Mingi jalajälg

 

Mink ehk ameerika naarits    Mustela vison

 

Teadaolevalt ei ole meie loodusesse kunagi minki teadlikult asustatud. Karuslooma kasvandustest on loomi pagenud ja neist on tekkinud looduses kohanenud asurkonnad sest esimesi loomi toodi Eesti farmidesse veidi vähem kui sajand tagasi. Poole sajandi eest olid tegu meil juba tavaliste asukatega.

Selle poolveelise imetaja ja kiskja elupaikadeks looduses sobivad veekogude kaldaalad. Olgu selleks siis taimestikurikkad jõed ja ojad, järved, tiigid, mere rannikualad ning vahel koguni soomaastikud.

 

Mink ( www.loodusemees.ee )

Tumepruuni kuni musta kasukaga minkidel on valge ainult alamokk ja sellisteks muutusid looduses ka teist värvi põgenenud kasvanduste asukad.

Kehapikkus jääb täiskasvanud minkidel alla poole meetri, aga kui suured isasloomad võivad kaaluda kuni poolteist kilo, siis suured emased alla kilo ehk sageli poole vähem. Saba tömbi otsaga ja alla poole kehapikkusest. Ujulestad ei ulatu varvaste otsteni.

Mink urusuudmel

Üksikeluviisilise mingi pesa jääb veekogu kaldavööndisse puujuurte vahele ja on tähele pandud, et loomake eelistab leppasid. Ta kontrollib näiteks mingit jõelõiku otsides talvel mudasse talvituma siirdunud konni ja võib sellises kohas hävitada kõik talvituvad kahepaiksed. Püütakse kalu, vähke, limuseid ja kui toitu leidub piisavalt, tekitatakse omale varusid.

Märtsikuus on meil põhjust minkide tegevust jooksuajal arutleda.

Kõik viimase paari nädala aegu ilmunud jäljeraamatu ülesvõtted on salvestatud lumega mis on tänaseni püsinud.

Jäljerida