Mis on parim tänavuse sügisköha vastu?

Опубликовано Looduskalender - сб, 10/22/2016 - 10:10
Autorid

Kirjutas Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Islandi käokõrv

Islandi käokõrv

Содержимое

Kaks nädalat tagasi käsin maal viimaseid talveõunu korjamas ja ei viitsinud enne tööd toas ahju kuumaks kütta. Et, ah korjan õunad ära ja viin keldrisse ning sõidan kiiresti tagasi koju.

Aga nii nagu kõikjal Eestis, oli õunu nii palju, et ma mässasin nendega kohe mitu tundi ja rohkemgi veel. Et õunte korjamine pole selline aktiivne füüsiline töö, siis puges külm nii põue, et juba järgmisel päeval oli kurk valus ja aevastuste rida käimas.

Tavaliselt hakkan kohe sellistel juhtudel saialilleteed koos Carmolise tilkadega jooma ja vahel võtan isegi aspiriini tableti. Nii pole külmetushaigused mind enamasti kätte saanud. Sel korral oli aga ikka üks või teine asi ees ja peagi ka köha käes.

Peale nädalast köhimist ja lootusetut tohterdamist nimetasin asja sügisköhaks ning otsustasin oma perearsti külastada. Paraku selgus, et esimene aeg tohterdajaga kohtuda on vaba alles kaheksa päeva pärast.

Mida teeb sellises olukorras tänapäeva inimene? Kirub natuke aega arste ja valitsust? Ja siis pöördub interneti poole. Nii tegin minagi.

Ja põnev on see kogukonnaarstide soovituste rida. Kiiresti sain oma FaceBooki küsimusele – et “Selleaastase sügisköha vastu ei toimi kohe mitte miski. Isegi puskarisokid on proovitud. Mida te kasutate?” üle poolesaja vastuse.

Puskarisokke olin tõesti juba proovinud, neid soovitas hea sõber Gennadi Skromnov, kui kurtsin, et ei saa Ilmavärava lugusid kirjutatud. Oma lastele olen teinud ikka viinasokke – mida kõik mu kolm tütart pahaselt piinasokkideks on kutsunud. Aga seekord ei aidanud seegi.

Aga mida pakuvad siis Eesti inimesed köha ravimiseks? Olgu öeldud, et vastajaid oli väga erinevatest paikadest, linnast ja maalt, oli päris noori ja elukogenuid, mehi ja naisi, rahvaravitsejaid ja häälega töötegijaid.

Kindlasti ei kavatse ma kõiki neid vahendeid läbi katsetama hakata, sest tegelikult on mu köha juba taandumas ja ma tegelikult ei teagi, mis päris täpselt aitas.

Kõige olulisemaks raviks pidasid inimesed rahulikku kulgemist - aeg parandavat köha kõige paremini. Mõnus puhkus, naljakad filmid, mille ajal saab pisarateni naerda, positiivsed emotsioonid, need aitavad ennast ise terveks ravida.

Ülejäänud ravimid on seespidised ja välispidised.

Kõigile tuleb kohe meelde vana hea hanerasv taldade alla ja jalad tulepaistele. Miks see just hanerasv peab olema, ei oska vist keegi öelda, aga küllap köhahooajal vanarahval just seda rasva käepärast oli. Jalgade võidmine oli ka internetitohtrite peamine soovitus rinna kokkumäärimise järel. Võietest kõlbas mesi, tärpentiinikreem või siis vene kreem “Radikulitnõi”. Eks muidugi ka erisalvid, nagu võrdsetes kogustes mett, õli ja viina.

Igasuguste võidmiste juures on oluline end pärast soojalt sisse mässida. Põnev oli väljend kasutada villast salli või sokke, nii villast, et see “hammustab”.

Moes on ka kupud ja pipraplaastrid, mis panevad kiiresti probleemses kohas vere tööle.

Sissevõetavatest ravimitest on tähtsamail kohal igasugused teed. Parimaks hinnati põdrasambla ehk siis islandi käokõrva teed. Seda olen ma selle sügisköha ajal larpinud liitrite viisi. Ja taas pean kinnitama Kaika Laine sõnu, et ravimtaimed tulevad ise haige juurde. Kui suvel Tiina Neljandiku kutsel Lahemaa allikatel käisin, siis Viinaallikalt tulles oli terve tee tihedalt islandi käokõrva täis, neid oli suisa jalus. Korjasin siis oma mõlemad jopetaskud pungili täis ja ütlesin tookord Tiinale, et ju on köhane sügis tulemas.

Aga rahva seas on hinnatud ka paiselehetee ja üheksavägise tee. Abi saadakse raudrohu 7 päevasest kuurist, salveist ja alteest. Isegi sookailust. Või segada teesegu kassinaerist, üheksavägisest, saialillest ja naistenõgesest – see tee annab ka tervistava värvielamuse.

Teede juurde käib enamasti ka mesi. Ja põdrasambaliku tallusetükke võib teevee seest ka närida, see on tegelikult nälja ajal põhjarahvaste talvetoit. Et põdrasamblikutee nii kibe ei oleks, siis tuleb see lastele veidi lahjem teha.

Huvitav oli soovitus närida vereurmarohu lehti hästi väikesel hulgal, aga kui te ei tea, kui väikesel, siis ärge parem proovige, ta on mürgine. Ka soovitus süüa arooniaid otse põõsa küljest on hea, aga kel tromboosioht, sel ei tasu end nendega ravida, võib parem astelpajumarju või jõhvikaid pruukida.

Sibula ja mee segu aitab ka kindlasti, aga laste peal ei maksa seda katsetada, tean omast kogemusest, et nad lihtsalt oksendavad selle välja.

Mõned arvavad, et abi on ka alkoholi sissejoomisest, küllap tinktuuride koostises see nii ongi. Soovitatakse kuuma õlut. Ja kuusekasvu siirupit ja männikäbi siirupit.

Olulised on küüslaugu ja sibula söömine. Veidi ootamatu, aga päris vana soovitus on kanasupi, milles loorberilehed, söömine. Või lusikaga sulavõi neelamine, see on tegelikult juba 150-aasta vanune meetod ja aitab väga haukuva köha vastu. Nõndasamuti nagu kuum piim meega.

Omaette ravimeetod on kindlasti aurude sissehingamine. Selleks sobib nii soodaaur kui ka kartulikeeduvee aur. Need kaks on väga vanad köharavimid. Aga tänapäeval soovitatakse ka soolatolmu sissehingamist inhalaatori abil.

Nüüdsel ajal soovitatakse ka suures koguses D- ja C-vitamiini, mis tõstab organismi immuunsust. Samuti soodavett, kus klaasi pannakse 1 teelusikatäis soodat. Veel nimetatakse tervet rida ravimtaimede preparaate, mis apteegis müügil. Ning ka aspiriini erinevaid tabletivorme.

Nimekiri sai päris pikk. Ja see ei ole mingi arhiiviteave, vaid see, mida inimesed reaalselt sel sügisel või eelmistel aastatel kasutanud on. Inimesed on erinevad, nii ka neile mõjuvad ravimid. Kõige parem ravi on siiski puhkus ja aeg. Puhake koolivaheajal koos lastega ja ärge külmetage jalgu ja käsi. Ja kui ikkagi hiilib ligi köha, siis peale nädalat eelpooltoodud arsenaliga ravimist minge ikka oma perearsti juurde.

На своей веб-странице мы используем cookie-файлы для поддержания технической функции и улучшения опыта пользования.

Также мы пользуемся аналитикой данных и рекламными услугами.