Toitumisjäljed vähese lumega

Halljänes        Lepus europaeus

Halljäneste jälgi ja liikumisi märkame üha sagedamini, mis tähendab, et nende arukus on aasta aastalt pisitasa suurenenud.

Toitudes liiguvad halljänesed rahulikult ja märkame ka kraapimisjälgi, et toiduni jõuda. Vahepeal „sitsitakse“ tagajalgadel, et ümbruskonda kontrollida.

Eeltalv on käes ja pikkkõrvade jälgi võime kohata heinamaadel, aga oraste põldudel annab lume alt söödavat kraapida või metsaveertes, kus leiab juba põõsaste ja puude pungade ning koore närimise jälgi. Koduaedadesse vilja- ja ilupuid jõutakse kahjustama paksu lumikatte korral sagedamini veebruarikuus.

Halljänesed on ääärmiselt paikse eluviisiga ja kahe- kuni kolmekordse sigimisajaga aastas, mis võib lõppeda alles oktoobrikuul. Paraku läheb hilistel halljäneste poegadel selliste ilmadega raskeks iseseisvalt toitu hankida.

Jänesepabulad

Jäneste pabulad tekivad  koprofaagia tagajärjel ehk teistkordselt süüakse ära mingi osa oma esmastest väljaheidetest, põhiliselt vedelama osa, kus on seedumata söögiosad ehk vitamiinid ja proteiinid.

Looduses võime märgata ümaraid aga veidi lopergusi ja teravatipulisi pabulaid, mis paistavad olevat umbes sentimeetrise läbimõõduga.