Kodutuvi Columba livia f. domestica
Paigalindudest kodutuvidest keda kõik tunnevad ajendas kirjutama Arne foto, kus kodutuvi oma sulestikku lumehanges puhastab. Linnud on inimkaaslejad ehk toimetavad peamiselt asulates ja linnades. Nende arvukus on viimase kolmekümne aastaga vähenenud ja seda enamalt jaolt pesitsuskohtade vähenemisega, sest elamuid korrastatakse, pööninguid ehitatakse välja energiakao vähendamiseks ning nende arvukus talvel enam saja tuhande isendini ei küündi.
On tõenäoline, et kodutuvid peaks olema esimene Eestis püsivalt elutsema jäänud võõrlinnuliik, kes toodi meile juba kodustatult Saksamaalt ja nii olid muutunud linnud 20. sajandi alul meie linnades ning alevites tavalisteks asukateks.
Kodutuvi
Välimuse järgi ei anna kodutuvide sugu eristada ja nende sulestiku värvus võib olla väga erinev. Tähelepanelikud märkavad, et linnatuvid ongi tumedama sulestikuga.
Sagedamini kohtame hallika sulestikuga linde: nende päranipuala on valge, tiibade pealmine pool hall, iseloomulike laiade vöötidega ja alaküljelt heledad.
Kodutuvi maandub katusele
Halli saba suleotsad on tumedamad ja lennupildis lehvikuna laiali. Kaelal ja pugualal kauni metalse läikega. Silmad tumepunased, nokk mustjaspruun aga nokatüvik valge vahanahaga ja jalad punakaspruunid. Pikk kirjeldus, aga vöhemaga lihtsalt ei saanud. Kodutuvide kehapikkus on üle kolmekümne sentimeetri ja kaalult kuni nelisada grammi.
Külm hommik
Talvisel ajal on kodutuvid linnamaastikus raskesti loendatav liik, sest ollakse pidevalt toiduotsingutel ja seetõttu on territoriaalsed ümberpaiknemised üpris suured ning kindlalt koos likkuvaid salku lihtsalt ei moodustu.
Tuvide kudrutamast oleme kõik kuulnud. Tavalisemalt pesitsevad kodutuvid märtsis ja septembris. Aga kui talvisel ajal leab tuvipaar võimalus sisse pugeda mõnele soojemale pööningule või ventilatsiooniseadmete ruumidesse, siis pesitsetakse aastaringselt. Niisiiis on meil põhjust mörtsikuus uuesti nende tegevusi vaadelda.
Kodutuvide vaatlused: LINK