Kirjutas Vahur Sepp, metsamees
Hulkuja
Metssiga, nagu enamus imetajaid, näeb inimesest kehvemini, aga hästi märkab ta liikuvaid objekte. Kui soodsa tuule korral vaikselt paigal püsida, siis võib siga inimesest mööduda, ilma teda tähele panemata, mõne sammu kauguselt.
Kuulmise poolest jääme metsseale kindlasti alla. Helisid tajuda, eristada ja nende asukohta määrata suudavad kärssninad inimestest paremini. Karjas liikudes tekib mõningane müra, mis kuulamist häirib. Iga kahtlasema krõpsatuse puhul tehakse kollektiivseid kuulamispause. Vahel võivad need kesta päris pikalt, minuti või kauemgi. Suurema kahtluse korral tuleb mõni kogenum karjaliige heliallikat lähemalt uurima.
Määrava tähtsusega on haistmine. Lõhnatundmises võistelda metsseaga, meie metsaasukatest, võiks ainult karu. Inimese lõhn on kõigile ulukitele ohu märgiks. Vähem kui pool ööpäeva tagasi väljapoole teid tehtud inimese jäljed muudavad sead alati ettevaatlikuks.
Ohtu haistes toob siga kuuldavale puhuva häälitsuse. Sellist häält kuuldes võid olla kindel, et Sind on välja peilitud. Ükskõik, kui vaikselt Sa ka ei püsi, sead vaatevälja ei ilmu. Seakari lahkub hoiatushäälitsusi kuuldavale tuues.