Fotod Arne Ader
Lõokannus
Harilik lõokannus Corydalis solida
Kevade saabumisel oleks justkui pidur peal, aga loodetavalt järgmisest nädalast kõik muutub.
Õitsevaid lõokannuseid leiame hajusalt meie lehtmetsadest või võsastikest. Toitained ammutab varajane õitseja oma maa-alusest, umbes kirsi suurusest mugulast. Alustuseks kasvatab mitmeaastane taim vart ja kahte lehte, et siis kibekähku õitsele puhkeda. Üksikud taimed võivad õitseda vaid mõne päeva. Maikuu lõpupoole me õitsevaid enam ei leia. Elukorraldus on tõepoolest kiire: õitsemine, viljumine, uue maa-aluse mugula kasvatamine ning südasuveks pole lõokannuste maapealsetest osadest enam jälgegi.
Kaunilt õitsevate lõokannuste hele- kuni tumelillad kroonlehed on kümne kuni paarikümneses õiekobaras ning kannusega krooni pikkus võib küündida paari sentimeetrini. Õied eritavad varakevadel putukate jaoks väärtuslikku nektarit ja nõnda saavad ka tolmeldatud.
Harilik lõokannus
